teisipäev, 5. september 2017

Merivälja on Eesti uinamuina pealinn?

Põnevusseriaal „Merivälja“
Stsenarist - Indrek Hargla
Režissöör - Triin Ruumet
Operaator - Madis Reimund
Helilooja - Taavi Aavik  
Produtsen t- Ken Saan 
Osades: Lauli Otsar, Merle Palmiste, Andres Lepik, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Theodor Tabor, Lee Trei, Kärt Kross, Tõnn Lamp, Kristo Viiding, Tarvo Krall, Kait Kall, Olav Osolin, Maria Avdjushko, Rain Tolk, Indrek Hargla jpt.  
Esilinastus TV3, 4. september 2017

Kardan, et varsti hakkavad Merivälja rikkurid protesteerima nagu Tartu Madruse tänava omad, sest eile TV3-s näidatud põnevusseriaali „Merivälja“ esimene osa maalis asumist vananeva elanikkonnaga, uimase, väsinud ning vaimuvaese pildi, mis ei vasta kindlasti rohelise linnaosa jõukamate inimeste ootustele.
Asusin seriaali vaatama suure elevusega, osalt reklaami mõjul, teisalt aga lootsin tegijate nimesid vaadates – eriti Hargla ja Ruumet – et nüüd näeb üle pika aja head kodumaist põnevusseriaali, aga võta näpust. Nähtu tempo oli nii aeglane ja dialoogid nii „Õnne 13“-le sarnased, et lõppu ma ei suutnudki ära vaadata. Aga see on paraku paljude kodumaiste seriaalide viga, et reklaamid on köitvamad ja sageli ka pikemad kui seeriafilmide sisu.  
Samas on lisaks end varem korduvalt tõestanud stsenaristile ja režissöörile seriaali kaasatud väga head näitlejad – miks siis nende etteaste teleekraanil vaatajaid ei köida?
Minu meelest on peamine probleem seriaali tempos ja vähemalt esimeses osas oli sündmuste kulgemises liiga vähe ootamatuid pöördeid või olid need liiga pehmelt välja mängitud.
Samuti oleks pidanud müstikat muusika ja valguse abil kontrastsemalt esile tooma – moodne digitehnoloogia võimaldab seda ju suhteliselt lihtsasti.
Kuna seriaali tegevus toimub 90ndatel, siis ma mõistan, miks on olnud kiusatus režissööriks palgata Triin Ruumet, aga tundub, et selles formaadis, mis on pealegi reklaamipausidega hakitud, ei suuda ta tollast esteetikat piisavalt veenvalt esitada, millest on muidugi kahju.
Heas põnevusseriaalis peab olema mõrvu, raju seksi ja huumorit. Viimast natuke oli, sest väikest teenet paluvad porgandihäälsed telefonikõned meenutasid lapsepõlves kuuldud õuduslugu „Kollased käed“ – kohe tulevad tuppa ja kägistavad su ära.
Üldiselt olen segaduses, aga ootan teise osa ära, äkki läheb elu Meriväljal veel põnevaks, muidu kinnistub televaatajale küll aedlinnast kuvand kui Eesti uinamuina pealinnast.



Kaader põnevusseriaalist "Merivälja". Foto: TV3.

laupäev, 20. mai 2017

Ungru Resto & Külalismaja – kala tuleb otse merest ja toit hingest

„Siin elas vanasti see mõisnikust mereröövel ja nõukaajal oli laevastik metsa alla välja …“ – Kergelt svipsis ja rõõmsameelne kohalik külamees.

Hiiumaad väisates õnnestus linnupetet võtta sellises kohas nagu Ungru Resto & Külalismaja. Suuresadama vanas tollimajas asuvat restorani peavad noored väge täis mehed, kes ise on pärit küll mandrilt, kuid on võimelised kohaliku toidu eest iga kell võitlusesse astuma. Vähemasti tõestavad nad seda oma kokakunsti kaudu kaunis veenvalt.
Sõin hooajalist toitu – suitsutatud tuulehaug, karulaugupestoga maitsestatud pasta ja proovisin ka kohalikust kitsejuustust valmistatud kreemiga röstitud peeti. Kõik see maitses suurepäraselt.
Muidugi käis toidu juurde kohalik külm hiiu õlu, mida pruulitakse Kärdlas Hiiumaa pruulikojas. Valisin pilsneri ja seegi mekkis suurepäraselt.
Pärast einestamist võib ümbruskonnas teha väikese jalutuskäigu. Ajalooline paik on täis kontraste, alates nõukogude aegsetest sadamaehitistest ja lõpetades uhke kivist aidaga.
Kokkuvõtteks: Soovitan!

Toit *****
Klienditeenindus ****
Hinnatase ****
Asukoht ****
Vaatamisväärsused ****


esmaspäev, 8. mai 2017

RIP Statoil

Uuenenud tanklas seisavad leti taga kaks klienditeenindajat.

KT 1: Kas meil on midagi muutunud?
KT 2: Mina küll pole märganud.
KT 1: Palk on sama väike.
KT 2: Jah! Ülemused on ka samad.
KT 1: Ja bensiin 95E voolab ikka voolikust.
KT 2: Ja diiselkütust väljutatakse endiselt D-tähega torust.
KT 1: Sularaha tuleb ikka seina seest.
KT 2: Ja kohvimasin teeb samasugust kohvi.
KT 1: Tõepoolest, kõik on sama!
KT 2: Mis see meie tankla nimi nüüd oligi?
KT 1: Oota, ma jooksen välja ja vaatan!
KT 2: Oh, pole vaja, niikuinii on kõik sama.
KT 1: Ma ikka igaks juhuks üle ukse vaatan! … Tse … Tsi .. Tsö .. Kuule hoopis teine nimi on kui möödunud suvel!
KT 2: Ah, mida sa ajad! Ma ei ole küll märganud!
KT 1: Võib-olla mulle ainult tundus nii …
KT 2: Muidugi! Sul on hallutsinatsioonid. Oled end lolliks töötanud! Koosolekul öeldi, et uue omanikuga mitte midagi ei muutu.
KT 1: Ei muutu, siis ei muutu, nii ongi parem! Aga nimi oli ikka nagu teistsugune …
KT 2: Ära hakka! Vaata, klient tuleb! Tuttav lõust, ostab igal hommikul oma koerale ühe frankfurteri.
KT 1: Kui teeks nii, et täna ei müüks. Teeks teisiti! Kui kütust ei tangi, siis vorsti ei saa!
KT 2: Ah, jäta! Pole vaja midagi muuta!
KT 1: Hea küll, ma olen vist tõesti üle töötanud. Selline loll rahutus on peal nagu oleks midagi muutunud. Pean laskma perearstil rahusteid välja kirjutada.
KT 2: Oleks ka viimane aeg! Midagi ei muutu!

neljapäev, 20. aprill 2017

Kelle ema on rohkem ema?

Emadepäeva eel on avanenud järjekordne mädapaise ja moraliseerivad tädid on saanud tuule tiibadesse, korrates mantrat, et üks õige ema on see ja ainult see, kes on teinud ühe mehega palju lapsi ja need koos sama mehega palehigis puuduse ja kannatuste kiuste abielurannal üles kasvatanud.
Ühesõnaga, üksikemadele on koht kätte näidatud, pingutage palju tahate, olge kui head emad tahate, püüne peale te niikuinii ei saa.
Ma ei tea, kuidas on ikka ja jälle võimalik, et kunagised paadunud kommunistidel ja üleöö padurahvuslasteks muutunud inimestel lastakse valimatute sõnadega ühiskonda lõhestada ja teisi alavääristada. Kui Siiri Oviiri väljaütlemised emaduse teemal pole vihakõne üksikemade vastu, siis mis see on? Lihtsalt kahepalgelisus?
Ühelt poolt räägime eesti rahva väljasuremisest ja teiselt poolt saadame avalikult kümned tuhanded emad lihtsalt pikalt? Kõngege oma hallis argipäevas, sest te pole täisväärtuslikud?
Päris kole on vaadata, kuhu me oma sallivusega üksteise suhtes oleme välja jõudnud.
Ometi on iga laps ime ja iga ema vääriks tunnustust, kes on oma lapsed üles kasvatanud. Pelgalt peremudeli järgi inimesi headeks ja halbadeks lahterdama hakata pole küll kuigi tark tegu, aga jah, kust seda tarkust võtta, kui mõistus isegi eurosaadikuid kipub maha jätma.

esmaspäev, 17. aprill 2017

Euroopa Liidu üks väravatest ei tööta enam puldiga

Eile toimus Türgis referendum, kus napi võidu 51,3 protsendiga noppis põhiseaduste muutmist toetav leer. Nii napp võit tähendab sellise „kuumaverelise“ riigi jaoks muidugi alustuseks sisepoliitilisi probleeme, aga nagu president Recep Tayyip Erdoğan on näidanud, suudab ta vajadusel jõudu kasutades opositsiooni nurka suruda ja võimalikud mässud aitavad seda ainult jõhkramalt teha.
Referendumi tulemusel laienevad Türgi riigipea võimu piirid ja tal on võimalik kogu riigi ametnikkond endale allutada, jäädes võimule teatud kombinatsioonis isegi 2029. aastani.
Euroopa Liidu riikidest kostub küll hääli, et nii ikka ei kõlba demaokraatiast taganeda, kuid paraku pole Türgi ladvikul sellest sooja ega külma – eks nendelgi ole oma Osmani impeeriumi ihalus veres.
Kõige suurem probleem on aga see, et Türgi pole viimaste arengute valguses enam Euroliidu täisliikmeks saamiseks kõlbulik ja autoritaarsusele kalduv Erdoğan ei ole enam Brüsselist juhitav. Moslemimaailma üks suurimaid väravaid Euroopasse hakkab nüüd päris kindlasti avanema ja sulguma Erdoğani suva järgi ja see saab olema ühtlasi veel suuremaks argumendiks miljardite eurode väljapressimiseks EL-i maksumaksja taskust.
Teisalt ootavad ees põnevad ajad, sest oleme oma liidu piirile saanud ühe põikpäise isevalitseja, kelle tegelikke ambitsioone me veel ei tea. Seniks aga kena puhkust neile, kes seda veel Türgi kuurortites veedavad.

Loe ka "Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikka mõni idioot".