reede, 30. detsember 2016

Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)

Ilm oli endiselt halb ja Püha Jüri seltskond kõmpis ringi mööda Lasnamäed, lootes aastavahetuseks kuskile kostile pääseda. Majade aknad olid küll valged ja siin-seal särasid veel jõulutuledki, kuid kahtlast kampa nähes tõmbasid inimesed akendele kardinad ette ja jätsid uksed suletuks.  
„Saaks või tassikese kuuma teedki,“ niutsus Musta-Kadri lõdisedes ja lonti vajaunud sukki kergitades.
„Kui me lohe Reffi maha lööme, siis ehitame tasuta teemajad iga nurga peale,“ püüdis teda lohutada Ema Mailis, kuid tollegi enesetunne ei olnud eriti parem.
„Oleks praegu see Europrill käepärast, avaneksid siin kõik sissepääsud, isegi hiireurud,“ lausus Praami-Urve.
„Kes-kes?“ küsis Taibu-Sven: „Ma olen ju siin!“
„Mitte sina, nutipea! Toomi-Yanat mõtlen! Lasnas tunnevad teda kõik!“
„Tema on ju reetur!“ ühmas Paragarhvi-Ummi ja pöördus Püha-Jüri poole: „Või mis sina sellest arvad?“
„Mina arvan, et oleme ikka kõigiga sõbrad, me kõik oleme ju rahva teenrid ja põlvneme ahvist,“ vastas Püha Jüri: „Sildistamine ei aita siin praegu mitte kedagi.“
„Panin üles suure sildi, Yana Toomi passipildi,“ deklameeris Riimi-Marko.
„Issand, milline mees,“ imetles teda taas Keskmaa-Kaia.
„Mina ei tea, mida teie teete, aga kui nii edasi läheb, jätan suitsetamise maha ja kirjutan isale, et ärgu tema ka enam pahvigu,“ teatas Lihtsalt Jevgeni.
„Mis sul nüüd hakkas? Ma saan aru, et naistel on raske tänaval vihma ja tuule käes pissida, aga sina?“ küsis Kauka-Sven.
„Aasta hakkab vahetuma, aga meil pole tilkagi šampanjat! Mitte tilkagi!“
„Rääkimata valgest viinast,“ lisas Tamme-Tarts.
„Ahsoo … sellest murest ma saan aru,“ vangutas Kauka-Sven pead.
„Ja pauke ka ei ole,“ kurtis Mendi-Andres.
„Ja balli,“ lisas Saare-Ints.
„Ja näärivana,“ täiendas Korbi-Miša.
Irli-Margus muutus korrapealt valvsaks. „Näärivana? See ei tule kõne allagi! Kõigepealt tahate legaliseerida näärivana ja siis taastada Lenini kujud. Üle minu laiba!“
Äkitselt avanes ühe trepikoja uks, mille vahelt vilksatas tuttav nägu.
„Võlur Savihall!“ hüüdsid jüngrid läbisegi.
„Muidugi mina,“ õõtsutas ootamatult ilmunud maag end mõnuledes oma kärul. „Öeldakse, et revolutsioon hülgab oma lapsed, aga mina oma lapsi ei hülga. Tulge ruttu sisse, mul on laud kaetud!“
Väsinud ja külmavärinates teelised tunglesid korterisse, mis oli mõnusalt soe ja mille köögist tulvas ninasõõrmetesse seaprae ja hapukapsa lõhna.
Võlur Savihall tõstis lauale suure pudeli hundisilmajalavett ja käskis Lihtsalt Jevgenil sellest igaühele pool klaasi valada.
Viimane pobises midagi põhimõtetest ja alkoholismist, aga täitis võluri käsu.
„Mul on teile kaks uudist, üks hea ja teine halb, kummast alustame?“ startis Savihall toostiga.
„Nagu alati!“ nähvas Musta-Kadri.
„Alusta halvemast,“ nõudis Taibu-Sven.
„Halb on see, et tegelikult on kõik p..…s,“ lausus Savihall. „Aga hea on see, et uus aasta tuleb kohe kindlasti! Selle positiivse noodiga soovin kõigile head vana-aasta lõppu ja head uut aastat neile, kellele see hea tuleb.“
„Minul tuleb!“ hõiskas Praami-Urve. „Ma nägin öösel unes lendavat laeva!“
„Mina ka!“ lisas Ema Mailis.
„Huvitav, mina nägin ka,“ ütles Püha Jüri. „Sellel peab mingi tähendus olema, võlur Savihall?“
„Ainult erootilistel unenägudel on mingi tähendus, ülejäänu on kõik jama,“ vastas maag ja turtsus naerda: „Võtame selle terviseks, et uuel aastal oleks meie elus rohkem erootikat!“
„Nõus!“ kinnitas Saare-Ints, kes oli juba jokki jäänud. „Ššštrippi, rohkem štrippi!“
Seltskond muutus üha lõbusamaks ja lõbusamaks, ega märganudki, kuidas saabus uus aasta. Söödi ja joodi ning praaliti kuni kõik peale Savihalli tukkuma jäid. Too piidles oma külalisi saakavala irvega ja lausus iseendale: „Ma teile teen veel head uut aastat, seltsimehed parteilased!“

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)
Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

 Püha Jüri võitlused

neljapäev, 29. detsember 2016

Kodanikupalk – kas kõlbab ikka raha lihtsalt niisama vastu võtta?

Soomes algab uue aasta esimesel päeval kodanikupalga kaheaastane eksperiment. 2000 juhuslikult valitud inimest saab iga kuu 560 eurot palka, sõltumata sellest, palju sa ühiskonda oled panustanud või kavatsed panustada. Kodanikupalga eksperimendiga soovitakse uurida, kas palk soodustab kodaniku eneseleidmist tööturul, innustab töötamist, lihtsustab sotsiaaltoetuste süsteemi, vähendab bürokraatiat jms.
Põhjanaabrite eksperiment võib olla epohhiloov ja kahju on sellest, et Eestis kodanikupalga teema rohkem humoristidele kui valitsusele ja majandusringkondadele huvi pakub.
Meil on peamine vastuväide, et rahvas on nii vaene, et kui iga inimene hakkab 560 eurot niisama kätte saama, ei viitsi keegi end enam liigutada ja saabub allakäik.
Teisalt kõlab võltshäbelikkus – kas ikka kõlbab raha niisama vastu võtta, kui pole midagi teinud?
Äkki tuleks kapist välja või roniks mätta otsast alla, ajaks selja sirgeks ja teeks endale Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks selgeks, et kodanikud, see tähendab meie, ongi tegelikult riik. Ja uhke on olla oma riigi kodanik ning panustada selle riigi jaoks võimete kohaselt. Siis poleks kodanikupalk mingi häbiasi, vaid annaks paljudele kindlustunde ning võimaluse avaneda oma parimatest külgedest, selle asemel et hambad ristis igapäevast leiba ja toasooja välja teenida. 

kolmapäev, 28. detsember 2016

2016. aasta TOP ja POTT

TOP

  1. Eesti presidendivalimised – Kõigile sai lõpuks selgeks tõsiasi, et Eestis ei valita presidenti, vaid tehakse president nagu naine loodi Aadama küljeluust. Presidendivalimiste protsess lõi erakondadele vungi sisse ja kääritas suurema saasta pinnale, aga loota, et nüüd läheb elu järsult paremaks, on siiski väga naiivne.
  2. USA presidendivalimised – Elu on mäng ja Trump trumpas kõik üle. Cool!
  3. Reformierakonna kukkumine – Maailmas kirjutatakse tuhandeid artikleid ja raamatuid sellest, kuidas oma naba imetlemine viib katastroofini. Loll õpib oma, tark teiste vigadest.
  4. Rail Balticu mõtestamine – Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid teised juba uue rongiga mööda anonüümseks jääda soovivat raudteed Varsavisse ekskurssioonile sõitnud.
  5. Haldusreform – Pall hakkas lõpuks veerema, aga need kohalikud kunnid on ikka ülikoomilised oma vallamaja uksepiidast kiunudes kinni hoides.
POTT

  1. Terrorism – Kusagil pole enam asu. Reisikindlustuse tariifid tõusevad ja reisile minnes tuleks kindlasti oma viimne soov kellelegi või vähemalt välisministeeriumile teada anda.
  2. Brexit – Populismi valus õppetund ehk näide sellest, mis juhtub, kui müüa tarbijaile tühja pakendit.
  3. Venemaa ja Süüria sõda – Me ei tea ikka veel täit tõde, aga Yana Toom ning Andrei Hvostov lendasid seda õnneks välja selgitama.
  4. Kobareelnõude esitamise praktika kinnistamine – Kes ei teaks, et igasugu jama saab igasuguse jamaga välja vabandada.
  5. Ermatamine või ärmatamine – Järjekordne JOKK-skeem Eesti avalikus ruumis. Süütud kannatavad, aga kannatavad ka tegijad. Karma is a bitch.

neljapäev, 22. detsember 2016

Lühendatud tööpäev, pikk tööpäev – mis vahet seal on?

Enamikke tööinimesi erutavad sellised teemad nagu lühendatud tööpäev, 6-tunnine tööpäev, rohkem pühasid ja vabu päevi jne.
Tegelikult pole ju vahet, kui pikk sinu tööaeg on, kui teed sellist asja mis meeldib ja kasulik tundub ning võimaldab ära ka elada.
Ja kui oled veel omast tarkusest tööandjaga sellise kokkuleppe sõlminud, kus enamik päevasest ajast kulub tema kasuks rügades, siis pole ju mõtet tööaja üle nuriseda. Kes see tegi? Ise tegi!
Üldiselt peaks olema nii, et täie mõistusega täiskasvanu peaks suutma oma tööaja piires püsida ja vajaliku ära teha. Kui keegi kurdab, et tööpäevad venivad õhtusse ja peab tegema kolme inimese tööd ning seda veel kojugi võtma, siis andke andeks, see on ju vabatahtlik orjus.
Või siis peitub taolise käitumise põhjus tegelikult hoopis kusagil mujal, mitte tööandja-töötaja suhtes, vaid näiteks pangaorjuses, sisemistes hirmudes jms.
Kuidas kellelgi ka ei ole, aasta lõpp on ukse ees ja tasuks aeg maha võtta ning laiemalt mõelda sellele, mida ja miks me üldse teeme. Eriti tasub seda teha neil, kelle ainus mõte on töölt alati võimalikult varakult minema saada või näilisi terviselehti võtta, sest see töö, mida nad teevad, ei paku midagi. Milleks siis olla mõttetu mees või naine?


teisipäev, 20. detsember 2016

Piparküpsiste aeg ehk mida mu haistmismeel pühade ajal tunneb

Ei tea, kuidas teiste inimestega on, aga mina enne jõulutunnet sisse ei saa, kui kodus piparkoogid valmis. Siis hõljub tubades see õige jõululõhn ja igasugusel pühadebutafoorial nagu elektriküünlad jms ei olegi nii suurt tähtsust.
Piparkookidega on muidugi see häda, et iial ei tea, millise taina otsa kaubandusvõrgus satud, sest kvaliteet on väga kõikuv. Minu põhiline etteheide on see, et vürtse pannakse liiga vähe ja siis tuleb neid tainasse kas lisaks sisse sõtkuda või kogu tainategu ise ette võtta. Muidu seda õiget jõululõhna sõõrmeisse ei saa.
Tõsi, on veel lõhnu, mis tulevad pühademeelolu loomisele kasuks. Ka päris kuusk, eriti kui ta on veel sulalumest niiske ja mõnest murdunud või ärasaetud okstüükast vaiku välja ajav, annab jõululõhnadele oma aksendi.
Ja päris jõululaupäeval muidugi seaprae-, verivorsti- ja hapukapsalõhna sümbioos – midagi ei ole teha, kui oled kodumaise köögi peal üles kasvanud, siis ei saa sellest mööda nuusutada.
Mida ma lõhnatekitajaest jõuluajal ei soovita, on lõhnaküünlad ja vängemat sorti kosmeetika. Igasugused deodorandid ja odekolonnid võiks sellel ajal üldse ära unustada – peske end seebiga puhtaks ja laske jõululõhnad endale ligi. Häid jõule!

esmaspäev, 19. detsember 2016

Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)

Mõned päevad enne jõule jõudsid Püha Jüri jüngrid ohkides Lasnamäe veerele.
Praami-Urve vaatas kanali servalt alla ja tema süda hakkas puperdama.
„Ega sa ometigi rasedaks ei ole jäänud?“ uuris Ema Mailis osavõtlikult.
„Loll oled peast või? Mehed on kõik nagu ventilaatoririhmad, ajavad ainult tuult ringi. Olen hoopis meie majandusasjade pärast mures – näe, keegi on siia kanali kaevanud, aga ühtegi praami ei sõida.“
„See polegi nagu päris kanal,“ kratsis Irli-Margus kukalt. „Kaeviku jaoks on nagu liiga suur, aga varjendina kasutada ka ei saa – pole jälle katust.“
„Jätke see kole auk siin maa sees rahule,“ katkestas Püha Jüri. „Peame hakkama elus rohkem positiivset nägema, muidu kuhtume enne ära, kui lohe Reffist jagu saame.“
„Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi!“ ümises Riimi-Marko.
„Kõlab positiivselt,“ nentis Mendi-Andres.
„Misasja?“ ägestus Lihtsalt Jevgeni: „Enne suitsetan end surnuks kui lonksu alkoholi suu sisse võtan!“
„Kõlab samuti positiivselt,“ ühmas Korbi-Miša.
„Kuulge, oleme ikka sõbrad,“ noomis Saare-Ints: „Kohe-kohe saabuvad jõulud!“
„Jaaa …“ õhkas Keskmaa-Kaia: „Jõulud on ilus aeg, saab kirikus käia ja … keeksi.“
„Ära sa jõulude ajal pühakodadesse oma nägu näita,“ hoiatas Paragrahvi-Ummi: „Emane lossihaldjas ei kannata seda silmaotsaski ja on kirikute juurde vahid välja pannud. Kes vahele jäävad, nendega on kaputt – vastuvõtule ei kutsuta.“
 „Kah mul asi!“ nähvas Musta-Kadri: „Ma võin teile ise vastuvõtte teha, nii et käed on pärast mitu nädalat valusad.“
„Mingi sado-maso värk või?“ uuris Taibu-Sven elavnedes.
„Kätlemisest, loll!“
„Kuulge, võtke nüüd ometi rahulikumalt ja paneme jõuluvana jaoks kõik oma soovid kirja,“ manitses Saare-Ints ja pilgutas kavalalt silma.
„Jõuluvana, punanina, hüppas üle laualina…,“ täristas Riimi-Marko.
„Issand kui naljakas, kust sa neid värsse küll võtad?“ itsitas Keskmaa-Kaia.
„Aitab lobast, võtke nüüd järjekorda ja pange Saare-Intsu juures oma jõulusoovide kobar kirja,“ kamandas Püha-Jüri. „Pärast hääletame salajasel hääletusel läbi, kelle omad täituvad!“
„Mina tahan oma laevastikku koos tõeliste merekarudega,“ ütles Praami-Urve.
„Kui juba karude soovimiseks läks, siis mulle üks jääkaru või ei, parem kaks“ soovis Ema Mailis.
„Ära ahvi!“ pahandas Praami-Urve.
„Mina tahan Lego klotsidest vanglat,“ teatas Paragrahvi-Ummi. „See on mu unistus olnud lapsepõlvest peale.“
„Luuavart,“ nõudis Irli-Margus: „Ja et oleks mudel 2.0!“
„Päris oma lingvistilist metsa,“ sõnas Riimi-Marko.
„Kohalikke piimatooteid,“ soovis Tamme-Tarts.
„Raha,“ pakkus Kauka-Sven. „Raha ja veel rohkem raha!“
„Mina ei oska midagi tahta, mul on kõik olemas,“ ütles Lihtsalt Jevgeni. „Isa kinkis mulle eelmisteks jõuludeks kütusevaguni, ma pole seda veel kilest väljagi võtnud.“
„Armastust,“ palus Musta-Kadri. „Las jõulumees toob mulle ehedat armastust!“
„Abstarkseid või olematuid asju ei saa jõuluvana tuua, pead võlur Savihalli poole pöörduma, tema oskab kõige paremini noori naisi tinistada,“ selgitas Püha Jüri.
„Ma tahaks peeglit,“ arvas Korbi-Miša: „Peeglike-peeglike seina peal, kes on kõige ilusam mees, kas tead?“
„Üks hea vemmal kuluks ära,“ soovis Mendi-Andres. „Paned kodus nurka ja kord on majas.“
„Looreha,“ palus Keskmaa-Kaia.
„Korvi tahaks,“ ütles Püha-Jüri tagasihoidlikult.
„Nii nõme soov! Korvi ma võin sulle igal tantsuõhtul anda,“ itsitas Praami-Urve.
„Saare-Ints, aga mida sina tahad?“ küsis Kauka-Sven: „Kultuursetele inimestele on raske kingitust teha, sest raha nad ei vaja …“
„Mina tahan koju,“ teatas Ints häbelikult.
„Või tema tahab koju!“ hakkasid ülejäänud laginal naerma. „Selle me hääletame küll oma soovidekobarast maha.“

Püha Jüri võitlused

laupäev, 17. detsember 2016

Kes on lõppeva äreva aasta tegija?

Detsembris on tavaliselt ikka kombeks aasta kokku võtta ja viimase 12 kuu parimad tegijad või protsessid esile tõsta.
Minu arvates on käesoleva aasta tegijaks number üks Eestis elav ja igapäevaselt siinsete oludega arvestama pidav inimene, kelle valikuid ei lihtsustanud ei poliitikud, ei ärieliit ega meedia – kõikide nende valdkondade esindajad on tavapärasest rohkem jama ajanud ning paanikat külvanud.
„Kas Eestis sõda tuleb?“ on üks sagedamini kuuldud ja ärevamaid küsimusi või arutelusid sellel aastal nii tudengite, pensionäride kui tööinimeste ringis.
Ei tule, aga ajad on globaalses maailmas väga segased – radikaalne islam tungib peale, idas märatsevad KGB-lased ja nende tolereeritud oligarhid, USA presidendivalimised olid nagu õudusunenägu ja me ei saa öelda, et mis meil sellest.
Maailm on viimase paarikümne aastaga tänu tehnoloogia arengule kokku tõmbunud ja kaugetest maadest on saanud meie üleaedsed. Selle tõsiasjaga tuleb edaspidi leppida ja aru saada, et kuni me siin üksteist ähvardame ja üksteisele käkki keerame, visatakse naabrite poolt saasta üle aia ja me muutume prügimäeks.

reede, 16. detsember 2016

Ööbiku gastronoomiatalu saab minult 10 punkti

„Eesti uuem köök on justkui pasteedi lakkumine põllukividelt.“ – anonüümseks jääda sooviv toiduhuviline.

Eile õhtul õnnestus ühe jõuluürituse käigus väisata Raplamaal Kuimetsa külas tegutsevat Ööbiku gastronoomiatalu, mille hing on peakokk ja peremees Ants Uustalu, keda laiemalt ka mitmete kokandussaadete kaudu tuntakse.
Kuigi Tallinnast ca tunniajalise autosõidu kaugusele jääv talu asub Kesk-Eestis, on tegemist tõelise ääremaaga soode ja metsade keskel, mille läheduses elavad karud ja peremehe sõnul ka mõnikümmend hunti.
Asukoht on hea kontrast sellele, mis avaneb külastajale renoveeritud talumajas, mille kunagisest jõukusest annavad aimu kõrged laed ja suured ruumid.
Interjöör oli lihtne, hubane ja maalähedane, peremees innustunud ning sõbralik.
Mekkida pakuti viiekäigulist õhtusööki: õuna ja selleri remulaad, kala-püreesupp, puravikuorsotto, aeglaselt küpsetatud lambaliha aedviljadega ja magustoiduks kookose-pohla jäätis iirisekreemi jms lisanditega. Jookidest domineerisid väga head valged ja punased veinid ning kohalik pohla-kadaka-džinninaps, mis pani õhtusöögile jõulumaitselise punkti.
Minu vaieldamatuks lemmikuks osutusid kalasupp ja magustoit, aga ka teised road olid väga head.
Toitude juures meeldis eriti, et kokk ei olnud allunud aastalõpupainele kasutada traditsioonilisi jõuluaegseid toiduaineid a la verivorst ja hapukapsad, vaid pakkus oma parimat nägemust sellest, mida kohalikust toorainest valmistada saab.
Kokkuvõtteks annan toiduelamuse eest 10 punkti skaalal 10 ja kui on aega ning võimalust, siis soovitan kindlasti Ööbiku gastronoomiatalu külastada.
Igaks juhuks märgin ära, et peakokk tõmbab köögi käima, kui õhtusöögile laekub vähemalt 7 inimest, aga siis saate ka ekstra teeninduse. Head isu!

teisipäev, 13. detsember 2016

Marjustini sajand ja Lauristini majand

„Marjustini sajand“
Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast
Autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap
Kirjastus: Hea Lugu, 2016

Võtsin selle raamatu ette kui kohustusliku kirjanduse, sest olin Marju Lauristini õpilane nendel aastatel, kui punavõim asendus Eesti iseseisvusega.
„Olid alles ajad!“ tavatsetakse selle kohta öelda.
„Jah, olid alles ajad,“ pean nõustuma. Olen isegi ühe korra selle eest korralikult sõimata saanud, et Olga Lauristini tütre käe all haridust omandasin. Ühel üdini isamaalisel inseneripässil sõitis katus pealt ära, kui seda kuulis.
Aga see selleks. Marju oli tegelikult väga normaalne õppejõud ja lugedes siit raamatust, mida talle tähendas Tartu Ülikooli ajakirjandusharu rajaja Juhan Peegel, siis saan paremini aru, miks ta oma üliõpilasi hoidis, isegi kui need alati õppetöös just kõige hiilgavamaid tulemusi üles ei näidanud. Noorena sa lihtsalt ei taba neid noote, mis ühiskonna pikemaajalisel arengul kaasa mängivad.
Kõigepealt raamatu vormilisest poolest. Kuigi saatesõnades öeldakse, et „Ajakirjanduslikus mõttes saavad siin raamatus kokku essee ja dialoog, monoloog ja vestlus, arvamus ja intervjuu, sündmus ja olukirjeldus.“, siis nii võimas see tulemus ei ole. Ja Jumal tänatud! Muidu võinuks lugeja kätte jõuda ka üks hüplik ja segane ning kaalult ebavõrdsete lõikudega teos, mida oleks tüütu lugeda.
Nii on teose näol tegelikult tegemist ühe hea mälestusteraamatuga, mida on ladus lehitseda ja kust tegelikult nii mõndagi õõvastavat läbi kumab nagu juunikommunistide naiivsus ja Tartu Riiklikus Ülikoolis töötavate kommunistliku partei funktsionääride tegevus. Neid osi raamatust peaks nooremad inimesed silmaringi avardamiseks kindlasti lugema, et aru saada, kuhu idealism ja pime puuslike kummardamine võib välja viia.
Mulle meeldisid Lauristini ausad meenutused Eesti iseseisvuse taastamise alguspäevilt ja tema arutlused selle üle, mis on meie riigis valesti läinud või õigemini erinev sellest nägemusest, mis oli valdav üheksakümnendate aastate alguses.
Päris valulikult tõuseb esile Marju Lauristini suhe isasse, juunikommunisti ja kadumislegendidest ümbritsetud Johannes Lauristini, kellepoolse suguvõsaga on autoril alles viimastel aastatel side tekkinud. See on iseenesest haruldane, sest on ju elu liiga lühike, et unustada.
Leidsin ka ühiseid jooni „Marjustini sajandist“ ja Mart Kadastiku raamatust „Nüüd ma siis kirjutan“. Mõlemas nimelt otsitakse rohkem või vähem õigustusi kommunistlikule minevikule ja tuuakse selgitusi, miks nõukogude ajal just nii tuli käituda nagu käituti.
Tahaks selle peale öelda, et ärge põdege, aga saan aru, et igal inimesel on õlul mingi taak, millest tahaks vabaneda, aga meenub ütlus, et igaüks peab oma risti kandma. Nii et paras annus kõrgemalt poolt antud kannatusi on omal kohal – see muudab inimest ainult paremaks.
Aga milline oleks siis minu lugemissoovitus? Ikka lugeda! Marju Lauristin on unikaalne nähtus ja andku teised raamatu autorid mulle andeks, et nad minu kirjatüki läbi tema varju jäävad.

Kellel on veel Tartu nostalgia?

No võtke näiteks Tartu - väike puust linn.
No võtke näiteks Tartu - nii öelda linn.
Emajõgi, Emajõgi säält läbi viib oma veed.
No võtke näiteks Tartu - nii öelda jee.
(Tartu – väike puust linn, Jäääär)

Millegipärast on nii, et inimesed, kes on olnud mingi paigaga seotud, tunnevad selle järele nostalgiat isegi siis, kui mõned kogemused või mälestused kohaga on olnud halvad.
Mul on taastunud mingi seletamatu tõmme Tartuga, kus sai kunagi õpitud ja taastärkava kapitalismi tingimustes kuhjaga elukogemusi omandatud, nii et veri ninast väljas.
Ometigi tunnen end seal erinevalt Tallinnast rahulikult ja vabalt.
Sattusin möödunud nädalavahetuselgi vanas ülikoolilinnas olema ja sain omapäi veidi ringi kõndida. Tartu plussiks on ju see, et jalgsi jõuab igale poole.
Väljaspoolt vaadates on linn kõvasti muutunud ja muutub kuuldavasti veelgi, sest linnavalitsusel on plaanis Emajõe kaldapealse korrastamist jätkata ning kesklinna lubatakse tulevikus ka kortermaju rajada.
Uuemast arhitektuurist meeldivad mulle kõrvutiasetsevad Ahaa keskus ja Tigutorn, sest mingi nurga alt on vaade neile väga futuristlik.
Nii-öelda turuhoone ristmik on minu meelest aga arhitektuuriliselt ebaõnnestunud – Tartu kaubamaja sammastega kast, Dorpat ja uus Kvartal ei moodusta kuskilt otsast ägedat tervikut.
Kuid tegelikult ei tahtnudki ma hoonetest rääkida, vaid sellest nostalgilisest tundest, mis hämaratel tänavatel jalutades südamesse poeb.
Kui Tallinna vanalinnas saab lihtsalt aimu, et tegemist on paksu kultuurikihiga, siis Tartus tekib ajalooliste tänavate ja hoonetega seletamatu vaimne side. Selline tunne on, et võid omaette mõtiskledes kõndida seintest läbi, muutuda nähtamatuks raekoja platsil ja välja ilmuda kuskil teisel pool Toomemäge.
Tartus on midagi müstilist. 


esmaspäev, 12. detsember 2016

Kes lekitavad isikuandmeid?

Eestis on isikuandmete kaitsega nii kehvad lood, et Riigikogu õiguskomisjon peab hakkama isegi peaprokuröri üle kuulama, et aimu saada, miks või kelle kaudu tundlikud andmed avalikkusesse lekivad.
Ja see pole ju sugugi esimene kord, kui prokuratuuri menetluses olevate kriminaal- või haldusasjadega seotud isikute terviseandmed jms avalikuks saavad, enne kui isikud kohtusse jõuavad ja seal kas õigeks või siis süüdi mõistetakse.
Mind ausalt öeldes üldse ei huvita, kas kellelgi kurikaeltest on hemorroidid, kusepeetus või lihtsalt vinnid. Murelikuks teeb hoopis see, et ühiskonnas on karjade kaupa tüüpe, kes on valmis kohtusüsteemile sülitades au- ja häbitundeta igast asendist ligimestele käkki keerama. Kahjuks puudutab see ka osasid ajakirjanikke.
Väita, et delikaatsete isikuandmete avaldamine on vajalik korruptsiooni jms protsesside tausta mõistmiseks on pehmelt öeldes perversne.
Teine murekoht on see, et isikuandmete avaldamise ja paljundamisega püütakse hukkamõist saavutada enne kohtuotsust või siis vähemalt manipuleerida avaliku arvamusega kas siis kättemaksuks või omale materiaalsete hüvede saamiseks.
Lekitajad ei ole alati õigel poolel, väga paljud neist on lihtsalt lurjused või siis Rein Raua sõnu kasutades – moraalsed värdjad.

pühapäev, 11. detsember 2016

Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)

Kui Kitse-Martin oli tuhatnelja minema jooksnud, ohkasid kõik kergendunult.
„Oli seda kõike nüüd vaja?“ küsis Mendi-Andres Püha Jürilt etteheitvalt. „Oleksid sa mind taustauuringute osas kuulanud, poleks me nii palju aega selle kitsekarjuse peale kulutanud. Nüüd on varsti juba jõulud ukse ees, aga me pole mitte kuhugi omadega jõudnud.“
„Ma püüan ikka rohkem nagu heaga …,“ kogeles Püha Jüri.
„Ega kelmil pole vahet, kas hea või halvaga, too kasutab mõlemad võimalused enda kasuks ära,“ lausus Taibu-Sven. „Ma olin ükskord seal seitsme mäe ja mere taga Brüsselis ja üks tüüp tegi tänaval sellist topsidega mängu, et käskis ära arvata, millise topsi all münt peidus on. Mul oli hinges võidutunne ja andsin talle Eesti Panga hõbemündi. Ning kujutage ette, ta pettis selle minult välja – ühegi topsi all ei olnud enam raha. Palusin heaga ja ähvardasin sõjaga, aga ilma ma sellest jäingi.“
„Kui on lollil palju raha, siis ta mängib selle maha!“ riimistas Riimi-Marko.
„Sina ei tule mind lolliks tembeldama,“ vihastas Taibu-Sven. „Mul on kirimälumängus kolmas järk!“
„Kõva sõna!“ kiitis Saare-Ints. „Sport – see on peaaegu kultuur!“
Äkitselt kostus põõsastest hirmsat raginat ja sealt  astus välja täiesti laitmatu taustaga mees, nimbus ümber pea.
„Halloo kosmos – kes sina oled?“ küsis Paragrahvi-Ummi.
„Mina olen Tamme-Tarts. Mind võluti teie juurde Kitse-Martinit asendama.“
„Kitse-Martinit ei saa küll keegi asendada. Tema oli nii integreeritud tüüp,“ sõnas Korbi-Miša.
„Sa tunnista kohe oma jamad üles, siis on pärast kergem,“ nõudis Ema Mailis.
„Noh, ükskord puhusin kolmandas klassis ühe konna täis …“
„See nüüd ka mõni patt,“ turtsatas Lausmaa-Kaia. „Ma olen isegi hobuseid täis puhunud. Kui viimaks punni ette saad, käib pea nii ringi, et …“
Ülejäänud jäid Kaiat hirmunult jõllitama.
„Kas sa naisi oled ka täis puhunud?“ katkestas Lihtsalt Jevgeni piinliku vaikuse.
Tamme-Tarts punastas.
„Kohe näha, et süütu mees!“ rõõmustas Musta-Kadri. „Võid meiega ühineda! Läheme üksikule mäele lohe Reffi tümitama.“
„Jajah, ma tean, mind on instrueeritud,“ lausus Tamme-Tarts.
„Kes instrueeris?“ küsis Mendi-Andres järsult.
„Võlur Savihall.“
„Sa nägid Savihalli? Kus?“ oli Püha Jüri üllatunud. „Meile pole ta oma nägu tükil ajal näidanud.“
„Unes nägin,“ vastas Tamme-Tarts. „Savihall tuli ja ütles: „Tõuse üles mees ja sära! Käes on sinu elu võimalus!“
„See on tema moodi küll,“ kinnitas Ema Mailis. „Mind külastas ta ka unenägudes teatud regulaarusega, enne kui ma lapsed sain. Karjus muudkui, et tõuse ja sära! Tõuse ja sära! Vahepeal läks lausa nii tüütuks, et pidin küüslauku ja pihlakaid magamistuppa riputama, et rahu saada.“

Huvitav olukord: Keskerakonna juhitud valitsuse kaudu sattus Eesti riik vene šovinistide pantvangi

„Mupole avanes kodutute onnides tavapäraselt kole pilt - laga, sodi, toidujäätmed, väljaheited.“ – Delfi, 10.12.2016

Ülekantud tähenduses valitseb Delfi vahendatud pilt ka Keskerakonnas, ainukese vahega, et seal lokkab korruptsioon, rivaalitsemine, tigedus ja meeleheide ning Püha Graal – koostööprotokoll Ühtse Venemaaga – püsib endiselt au sees ja selle kehtivust ei julgeta eriti teemaks võtta. Pigem käib mingi hämamine, et seda protokolli pole kunagi koostööks pööratud jne.
Kusjuures hämavad needsama keskerakondlased, kes teisalt jutustavad iga päev muinasjutte erakonna uuenemisest. Nimetagem siin Mailis Repsi, Jüri Ratast, Kadri Musta, Jaanus Karilaidi jt.
Yana Toomi oleks isegi ülearune nimetada, sest tema tegutseb nõukogude impeeriumi vaimus ja on seega Eesti riigi vastane.
Tunnistagem, et kesikutel on koostööprotokolliga otselink Kremlisse ja vastupidi.
Kui ma panen siia juurde veel oma kogemused osade Eestis elavate venelastega, eriti noorema põlvkonna keskerakonda toetavate venelastega, kes vaatamata sellele, et on terve elu elanud Eestis, väljenduvad ja käituvad kui täielikud šovinistid, siis on põhjust muretsemiseks küllaga.
Kui nüüd vaadata koalitsiooni teiste erakondade osa selles kesikute Püha Graali põhimõttelises küsimuses, siis sotsidest ma saan veel aru, need on korra ajaloos juba Kremlile andunud (hea lühiülevaate saate sellest raamatu „Marjustini sajand“ algusest) ja mida neist ikka tahta. Aga IRL? Mida kuradit ikkagi teeb Kremlimeelses koalitsioonis Isamaa ja Respublica Liit? Mille või kelle kaudu on neil otselink Kremlisse?

laupäev, 10. detsember 2016

Just nii see vana hea Euroopa hääbubki

„Alistumine“
Michel Houellebecq
Kirjastus Varrak, 2016

Michel Houellebecqi skandaalne romaan „Alistumine“ ilmus Prantsusmaal juba möödunud aasta alguses ja tekitas kohe olukorra, mille tulemusena süüdistatakse autorit siiani islamofoobia õhutamises.
Kuna ma prantsuse keelt ei oska, siis ootasin kannatlikult ära raamatu eesti keelse tõlke ja lugesin selle ilmudes joonelt läbi. Tulemuseks rida meelelisi vapustusi ja depressioon, mille osaliselt tekitasid samastumine peategelasega (sarnased ealised iseärasused) ja mure Euroopa saatuse pärast. Kuigi jah, ma tean, et ei saa nii naiivne olla, et uskuda praeguse Euroopa väärtuste ja status quo püsimisse.
Raamat algab valge mehe keskeakriisiga ja lõpeb Prantsuse ühiskonna alistumisega islamiideedele ning lõpuks ka peategelase mugandumisega.
Romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimiste järel saab vanade parteide jaoks täieliku šokina võimule Islamiliit ja riigis algab uus ajastu. Ühiskonnas hakatakse uusi norme kehtestama, mille tulemusena viiakse koolisüsteem vastavusse koraani õpetusega. Lubatud on mitmenaisepidamine, naised ei käi enam tööl ja ei tohi saada haridust, vaid pühenduvad perele.
Autor on väga täpselt suutnud sõnastada kristliku Euroopa suurimad hirmud, andes need hästi pingestatult edasi peategelase, prantsuse 19. sajandi kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija professor François kaudu, kes on üksik, vaevleb läheduse puuduses ja pole kunagi varem arvestanud võimalusega surra vägivaldset surma.
Peategelase suurte muutuste tuules tekkivat frustratsiooni kirjeldavad romaanis ka mitmed naturalistlikud seksistseenid, mille kohta enamik meie kombekamaid lugejaid ütleksid ilmselt porno.
Aga see pole muidugi peamine, tegelikult tahab autor öelda, et suurte kristlike ja islamistlike väärtuste vahel on ainult õhkõrn joon, mida on poliitikutel kompromisse tehes väga lihtne ületada. Tulemuseks võib olla see, et juba üsna lähimas tulevikus elame vägagi teistsuguses maailmas.

reede, 9. detsember 2016

Kas meil on neid auke siia Eestisse veel juurde vaja?

„Ülejärgmisest aastast alustab suure tõenäosusega tööd uus riigiasutus, mis hakkab muu hulgas analüüsima praegu mittekaevandatavate maavarade, näiteks fosforiidi kasutuselevõtmist.“ – Eesti Rahvsringhääling 9. detsember 2016.

Eesti pindala on 45 339 km², läbimõõt läänest itta on 350 kilomeetrit ja põhjast lõunasse 240 kilomeetrit. Pole just eriti suur maalahmakas ega ka kuigi pikad vahemaad. Oleme väikeriik, mille territooriumi pole ollagi, mis siis, et rahvast ka vähe ja asustus hõre.
Ometi kripeldab paaris kitsas ringkonnas kange soov see väike maalapp paljaks koorida ja see vähene, mis meil maavaradena olemas on, kiiresti huugama panna. Saaks ju nii üsna lühikese ajaga keegi jälle veelgi rikkamaks.
Ja noh, eks Rail Balticu ehitamist ja hilisemat ekspluateerimist peab ka ju millegagi õigustama – kõigepealt paneme sedamööda Lääne poole teele oma metsad, siis fosforiidi ja muu ihaldusväärse, mida reichsführerid ja genossed eluks vajavad.
Töösturid hõõruvad praegu suurest heameelest käsi, sest meie rahvas on tänaseks tarbimistuhinaga nii ära lollitatud ning vaimselt killustunud, et ei see enam röövlite vastu mässama hakka nagu oli see möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus.
Seega, röövkapitalistide jaoks on saabunud suurepärane aeg oma eesmärgid lõpuks täide viia.
Ise mõtlen, et aitab sellest küll, kui Ida-Virumaa on altpoolt tühjaks õõnestatud. On meil siis vaja veel oma väikese riigi näole arme Rail Balticu tammi ehitamiseks rajatavate karjääride ja uute fosforiidi-, raptoliitargilliidi-, kvartsmagnetiidi- ja rauamaakide kaevanduste näol?

neljapäev, 8. detsember 2016

Eestis on vaeseid on nii palju, et hakka või ulguma!

Täna avaldatud Eurostati andmetest selgub, et eesti on Euroliidus madalapalgaliste töötajate osakaalult 5. kohal.
Liidus loetakse madalapalgalisteks töötajateks neid inimesi, kes teenivad kaks kolmandikku või vähem riigi mediaanpalgast. Meie arvestuses on see siis 3,3 eurot tunnis.
Kui Eesti töötajatest on 22,8 protsenti madalapalgalised, siis Rootsis on ainult 2,6 protsenti madalapalgalisi.
Vaesus ruulib ja meie unistame siin toredast elust ning vingest majanduskasvust. Äkki vaataks vähemalt jõulude ajal peeglisse?

kolmapäev, 7. detsember 2016

Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)

Vaevalt oli lepituse leidnud kamp jälle Toompea poole liikuma hakanud, kui Pirita sillal jõudis neile järele üks tige mees, kes ütles, et ta on Naroovast jala Tallinna alla kõndinud, et Kitse-Martinilt võlg kätte saada.
„Tasugu või kitsedes, aga minu kannatus hakkab katkema,“ teatas võõras.
Püha Jüri hakkas ohkima, haaras käega südame piirkonnast kinni ja toetas selja vastu silla käsipuud. „See on nagu mingi needus! Nii ei jõua me mitte kunagi lohe Reffiga arveid õiendama, kui sina Martin meile kogu aeg umbluud ajad. Alles sa ütlesid, et klooster andis sulle kõik andeks!“
„Seda võlga ei tulnud mul pähe andeks paluda,“ lõi Kitse-Martin silmad maha.
„Kustutamiseks nimetatakse seda,“ targutas Kauka-Sven. „Võlgu kustutatakse.“
„Need majapidamisraha asjad ei seisagi alati meeles,“ toetas Ema Mailis. „Ma ka vahel ei mäleta, kust ma võtan ja kuhu panen. Alles ükspäev avastasin, et terve eurorull liguneb juba kuu aega kiirkeedukannus. Mõtlesingi, et kuidas saab teel ja kohvil nii kõva raha maitse juures olla.“
„Jäta oma heietused nendeks päevadeks, kui sinust vanaema saaab. Meil on tõsine probleem – riigi põllumajandus on jõudnud kuristiku äärele,“ kurjustas Musta-Kadri.
Keskmaa-Kaia pühkis pisaraid ja küsis: „Mis siis nüüd saab? Mul on kitsedest nii kahju!“
„Nüüd otsib igaüks maastikult ühe linnusule ja teeme selle rituaali ruttu ära,“ kamandas Püha Jüri. „Mees peab oma tegude eest vastutama ja mina ei taha kogu aeg selja taha vahtida, kas mõni kits jälle mökitama ei pista.“
„Vot see oli juhile vääriliselt öeldud – kah … kah … kahetähenduslikult,“ köhatas Taibu-Sven.
Mõne aja pärast koguneti pühalikult ümber Kitse-Martini ringi, linnusuled käes.
„Lase nüüd püksid alla ja kummarda,“ käskis Irli-Margus.
Kõik ringis seisjad võtsid üksteisel sõrmedest kinni, tõstsid käed üles ja ümisesid: „Jookse poega, nuta poega, ministriks said sa naljapärast!“
Seejärel torkisid rituaalis osalejad kordamööda oma sulega Kitse-Martini tagumikku.
„Ai-ai-ai!“ karjus too. „Fašistid! Perearstid!“
„Ma sulle näitan pederaste!“ vihastas Mendi-Andres.
„Ta ütles „perearstid“, parandas Saare-Ints.
„Vahet pole!“
Kui kõik olid oma suleotsaga Kitse-Martinit torganud, lubati tal püksid jalga tõmmata.
„Ma ei saa nüüd mitu päeva istuda,“ kurtis too.
„Olgu see sulle õpetuseks, noormees!“ lausus Praami-Urve. „Et sul kunagi ei tuleks enam pähe istuda toolile, mis pole sulle tagumiku järgi.“
„Jah!“ puhises Püha Jüri. „Hakka nüüd astuma!“

teisipäev, 6. detsember 2016

Uus valitsus ajab käed sujuvalt rahva tasku

Mul on raske mõista inimesi, kes on rõõmsad meie uue valitsuse esimeste sammude üle. 
„Uued tuuled, vajasime muutusi,“ ütlevad mõned.
„60 euri kuus jääb ikkagi rohkem tasku,“ rõõmustavad teised.
„Mehed hakkavad vähem jooma,“ kinnitavad kolmandad.
Jah, reformierakondlik valitsusstiil oli muutunud piduriks ja häiris inimesi eelkõige emotsionaalses plaanis, sest võim ei teinud oma kodanikest enam välja. Muutusi oli vaja.
Ükski mõtlev inimene aga ei uskunud, et järgmine valitsus võtab kiiresti üle Reformierakonna tegutsemisvõtted nagu kiirustades läbi surutud kobareelnõud jne.
Toimub totaalne raha ümberjagamine, mille tulemusena maksavad maapiirkondade inimesed, pensionärid, vaesemad elanikud ja suured pered veelgi rohkem makse. Vaadake üksnes kavandatavat automaksu!
Ja mitu uue valitsuse tõeliselt majandust edendavat ideed te oskate nimetada?
Kui reformierakondlik valitsus oli Nike, siis keskerakondlik valitsus on odav võltsitud Adidase toss, mida Poola turult meile hõlma all sisse tuuakse. Varsti on kahjuks tossust varbad väljas.

esmaspäev, 5. detsember 2016

Kas anda inimestele teine ja kolmas või isegi neljas võimalus?

Maaeluminister Martin Repinski saaga on ühelt poolt humoorikas, aga teisalt paneb mõtlema sellele, kui tolerantsed ja andestavad me üksteise suhtes üldse oleme ja kas ühiskonnas välja kujunenud (õigus)normide rikkujale tuleks anda võimalus vigu parandada ning end uuesti tõestada või mitte.
Portaalide kommentaariumites ja sotsiaalmeedias pääsevad võidule muidugi nende arvamused, kes leiavad, et elus millegi vastu eksinud inimesed, eriti avaliku elu tegelased, tuleks maa sisse tampida või põlema panna.
Tavaliselt on need seisukohad kibestumisest, olmestressist ja emotsioonidest kantud ning ei oma reaalsusega mingit pistmist. Usun, et igaüks meist on selles mõttes patustanud ja mõne inimese enne hukka mõistnud, kui asja tegeliku tuumani jõutakse. Aitab see ju lihtsasti oma isiklikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale viia ning auru välja lasta.
Kui arutelud või mõtted liiga kuumaks lähevad, siis üritan vahel endalt küsida, kas kas ma sooviks, et mind, minu lähedasi või sõpru tehtud vigade pärast avalikkuse ees risti löödaks. Muidugi ei soovi ja arvan, et mitte keegi ei soovi. Inimene on oma olemuselt ju üdini ekslik ja jamasid võib tekkida igaühel.
Siin on ainult üks aga – kui oled eksinud, siis julge seda tunnistada ja vabandada ning oma eksimus heastada. See ei ole alati sugugi lihtne ja võtab vahel kaua aega ning nõuab julgust ja teatud sisemist küpsust, mida paljudel kahjuks ei teki kõrge eani.
Nii satuvadki avalikesse ametitesse inimesed, kes lasevad end materdada selle pärast, et neil pole vaprust oma vigu tunnistada, vabandada ja sellega uut võimalust paluda.
Täna tundub, et Repinski enam nende hulka ei kuulu.

pühapäev, 4. detsember 2016

Eesti keel on muutumas salakeeleks

Grammatiliselt õige ja ladus ning omakeelseid mõisteid sisaldav eesti keel on muutumas harulduseks, mida peatselt vaid väga kitsas ringkond suudab omavahel rääkida.
Paarikümne aasta pärast väljuvad meie haridussüsteemist lapsed, kelle jaoks on emakeele õppimine olnud vaid valikaineks. Seda kinnitavad õppekavad, kus eesti keelele pühendatakse järjest vähem aega.
Põhiline teadmiste omandamine toimub aastal 2036 kas inglise või siis pärast Brexitit rohkem ka saksa keeles. Kindlasti suureneb puhtpragmaatilistel kaalutlustel ka vene keele ja araabia keele osakaal. Meie ülikoolides toimub õppetöö lähitulevikus ainult enamlevinud võõrkeeltes.
Tekib olukord, kus eestlastest vanavanemad ei saa enam lastelastest aru. Seda olukorda võimendab tehnoloogia areng.
Ometigi on maailma tuhandetest keeltest igas eluvaldkonnas toimivaid kirjakeeli vaid paarsada ja eesti keel on nende hulgas. Milline varandus!
Olen täheldanud, et kui tegemist on suure varandusega, siis ei oska me seda hoida ega jätkusuutlikult kasutada. See puudutab lisaks keelele ka inimesi, merd, maavarasid, metsa ja puhast keskkonda laiemalt.
Võib-olla olemegi siis muutumas haldjarahvaks, kelle esindajaid võib tulevikus kohata koos lendoravatega veel raiumata metsades ja kes räägivad mingit imelikku keelt, mis Hiinast saabunud turiste kangesti naerma ajab. 


laupäev, 3. detsember 2016

Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)

Järgmisel hommikul asus seltskond taas teele üksiku mäe, see tähendab Toompea poole.
Praami-Urve oli öösel kehvasti maganud, sest üks mutt oli üritanud just tema külje alt oma tunnelisuu maa peale tuua. „Kui Helsingi-Tallinna tunneli ehitamine mulle samuti uneajal vaegusi tekitama hakkab, siis jääb see küll ära!“
„Kaks mutti ikka omavahel hästi läbi ei saa,“ irvitas Kauka-Sven.
„Kui ei ole endal nutti, tuleb kasutada mutti,“ sõnas Riimi-Marko.
Ema Mailis manas näole grimassi, mis oleks kõik kooliõpilased hirmust tarduma sundinud: „Ma ei ole veel kuulnud, et sinu luules mingi point oleks?“ Ta ronis vanale pajutüvele, mille all Korbi-Miša alles norskas ja hakkas deklameerima:

„Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu hingele lähedal.
Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa
oled mu südames sügaval.“


Selle peale Korbi-Miša ärkas ehmatades, lõi unesegasena pea vastu puud ning karjus: „Appi! Natsionalistid! Fašistid!“
Nähes enda ümber vanu tuttavaid nägusid, vabandas ta kohmetunult ja teatas, et oli näinud halba unenägu.
Alles nüüd märkasid kõik, et Püha Jüri oli istunud eemale kivile ja tagus seal kokkukäkerdatud ajalehega kahe käega vastu otsaesist.
„Mis siis nüüd?“ küsis Mendi-Andres.
„Õpib lehte pähe,“ teatas Lihtsalt Jevgeni. „Mulle tagus isa kõik raamatud niimoodi pähe, alates Tolstoi „Sõjast ja rahust“ ja lõpetades muruniiduki manuaaliga.“
„Kurat, sa kuradi-kurat!“ pigistas kivil istuja läbi hammaste. „Kas te teate, mis siia on kirjutatud?“
„Ilmselt seda, et on mingi kriis ja mina tean, kuidas seda lahendada,“ pakkus Taibu-Sven.
„Lahenda siis!“ lennutas Püha Jüri lehenutsaku ülejäänute suunas. „Saad vaevalt sõba silmale, kui Kitse-Martin on jälle mingi jama kokku keeranud.“
„No mis veel, selle kitsepargi ja tünnipalgaga oli jokk ju?“ uuris Irli-Margus.
„Kujutage ette, et see mees üritas kloostri kattevarjus inimestelt raha välja petta! Pani kuulutuse lehte ja palus enda arvele hädaliste abistamiseks raha kanda.“
„Nüüd lükkame küll käed raudu!“ ähvardas Mendi-Andres.
Kitse-Martin jooksis ohutusse kaugusesse ja karjus sealt: „See oli skeem, puhas start-up! Tegin väikese äpi, kuidas paari päevaga hästi palju raha teenida, aga investoreid taha ei saanud ja see äpp ei läinud tööle. Teate ju küll, et kõik stat-upid ei õnnestu!“
„Tead, ma teen sulle sellise äpi, et paragrahvimärgid terve elu silme ees virvendavad nagu mänguautomaadi kirsid,“ ägestus Paragrahvi-Ummi.
„Kuulge, kõik on korras!“ venitas Kitse-Martin suu kõrvuni. „Ma sain enne teiega liitumist kloostri õnnistuse!“
Seda öelnud, läks ilm valgemaks ja pilvede vahelt hakkas paistma päike.
"Sa said kloostri õnnistuse?" kergitas Püha Jüri üllatunult kulme. "Miks sa kohe ei rääkinud! Seda on meile väga vaja, kas või ühelegi meist! See võib anda puutumatuse." 
"Einoh, kui juba kloostrist öeldi, et tee sigadusi, palju tahad, aga oled ikka õnnistatud, siis pole meil enam midagi kobiseda. Klooster on kultuuri osa,“ rahustas Saare-Ints ülejäänuid. „Tule Martin nüüd siia ja hakkame liikuma, eesmärgid tahavad täitmist, lohe Reff tahab tapmist!“
„Jah, ja räägi meile ka, kuidas sa seda äppi tegid,“ palus Keskmaa-Kaia. „Ma olen ise proovinud pudruäppi teha, aga see samuti ei õnnestunud.“

 Püha Jüri võitlused

reede, 2. detsember 2016

Tere detsember, va talvekuu!

On alanud aasta viimane kaheteistkümnendik ja nagu siit-sealt võib näha, lülituvad ka kõige paadunumad taarausulised kristlikule advendilainele, sest jõuluaeg (Oh jõuluaeg!) on ju nii äge.
Poodides on juba ammu kõik ootamas, millest hing võiks jõuluajal unistada, alates vilkuvatest toasussidest (Et memm ikka jõuluporterist sarve soojaks joonud taadi laua alt pimedas üles leiaks.) ja lõpetades lõhkelaengutega (Huvitav, millal olid Tallinnas viimati jõulud, mil pauku ei tehtud ja rakette ei lastud?).
Kohe-kohe tulevad piiksudes palgaülekanded ja mõne aja pärast jõulupreemiadki ning saab minna kaubanduskeskustesse kaupa rebima, sest kes saab rohkem kulutada, sellel tulevad veel kõige ägedamad jõulud.
Üks tuttav ostis lapsele möödunud jõuludeks ühe vingeima Lego, mida poest saada oli. Tema laps ei ole seda karpi siiani avanud – pidi nõme asi olema.
Teine ostis kaasale tulede ja viledega kohvimasina, ainult et viimasele meeldib presskannukohvi ja ta peab seda nüüd endale salaja tegema, et pererahu hoida.
Kolmas … mis siin rääkidagi, eks meist enamik ole asjade orjad. Ja need, kes ei ole, neil on väga raske selles üldises möllus tõelist jõulurahu leida. Mõned tahaks kohe jõuluajaks kuskile põgeneda, et rahu saada.
Püüaks siis ikka nii, et keegi põgenema ei peaks ja poodide läbikammimise ning asjade ostmise asemel rohkem aega lähedastele ning olulistele inimestele pühendatud saaks.
Kuuse all näeme!


neljapäev, 1. detsember 2016

Saarlased tegid mandrimeestele haldusreformiga silmad ette

See on ammu teada tõde, et Saaremaa inimesed ei ole geneetiliselt päris samad kui mandrieestlased. Saarlastes voolab viikingite ja kangete laevasõitjate verd ning nende tegevuses on hoogu, suure maailma asjadest arusaamist ning oskust tulevikku vaadata. Mandril seevastu on palju nahahoidjaid, kes tahavad surmani rahulikult oma mätta otsas istuda ja kellesugustele mererahvas on ajast aega käinud pütisilku müümas.
Vähemalt selline mulje praegusest haldusreformi käigust jääb. Saaremaal löödi seljad kokku ja säilib ilusa ajaloolise nimega omavalitsusüksus. Mandril aga käib kõva susserdamine küll liitumiste teemal, küll uute omavalitsuste nimede teemal. Mõnes kohas on sellised nimed välja mõeldud, et vanem põlvkond peab nende hääldamiseks ja päheõppimiseks uuesti koolis käima hakkama.
Kusjuures kõik see jama ei käi mitte inimeste heaolu nimel, vaid olemasoleva nomenklatuuri töökohtade säilimise eest.
Loodan ühel hommikul ärgata Eestis, kus on 15 valda. Sellest on meie väikesele rahvakillule küll ja veel.

kolmapäev, 30. november 2016

Novembri TOP ja POTT

TOP
  1. Keskerakonna kongress – Parim stand-up komöödia üle pika aja!
  2. Remont poliitmaastikul – Uus valitsus sai ratta alla ja hakkas vongerdades liikuma. Lootus jääb!
  3. Veteranpoliitik Edgar Savisaar sai Soomes jala alla – Me veel kuuleme temast!
  4. Donald Trump sai USA presidendiks – Trump trumpas kõik üle, aga veel parem on, et väga paljud inimesed peavad nüüd oma peaga mõtlema hakkama.
  5. Magusamaks – Tõi päevavalgele igasugu variserid nii toiduainete tootjate kui ka riigiametnike poolelt. Huvigruppide võitlus on Eestis tegelikult väga räige. 
POTT
  1. Keskerakondlik maaeluminister – Kits kärneriks? Kiir mõisavalitsejaks? Äkki prooviks alustuseks veeretada lihtsalt kive?
  2. Odava rämpskaubaga ummistatud vahekäigud kauplustes jõule ootamas – Jumala eest, ärge ostke oma lähedastele saasta, vaid küpsetage pigem piparkooke.
  3. Rail Baltic – Helsingi-Tallinn-Riia otsetee Läti odava alkoholini saab valmis niikuinii! Tartlased, vaadake ise, kuidas liigutud saate, ei tule teile mõnusat ühendust lõunanaabriteni ega neljarealist maanteed Tallinnani.
  4. Halloween tappis Mardi ja Kadri – Järgmisena sureb eesti keel.
  5. Toomas Hendrik Ives – ole mees ja tee need Ärma asjad selgeks, miks sa lased oma inimesi peksta?

teisipäev, 29. november 2016

Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)

Rännusellid olid esimeseks õhtuks marssimisest täiesti läbi ja otsisid endale ööbimiskoha Pirita jõe ääres, suurte põlispuude varjus.
„Siit ei leia meid vanakurat ka üles,“ nentis Korbi-Miša rahulolevalt ja puges pikali vajunud vana paju varju.
„Vanakurat ei leia, aga korteriarendajad on päikesetõusuga kohal,“ ütles Mendi-Andres põlglikult. „Need on viimasel ajal nagu kajakad – kuhu tagumiku toetavad, sinna oma betoonilärtsu lasevad!“
„Inimesed peavad ju kuskil elama,“ vaidles Kauka-Sven.
„Kui inimesel on kodu, siis peab ta sinna sisse asju muretsema ja see elavdab majandust,“ toetas viimast Musta-Kadri.
„Muretsemine elavdab majandust kohe hullupööra,“ irvitas Lihtsalt Jevgeni. „Mu isa ongi ainult puhta muretsemise peal rikkaks saanud.“
„Kes on rikas, see saab kohe kindlalt taeva, teistel sellega ei tasu näha vaeva,“ ümises Riimi-Marko.
„Pange oma suumulgud nüüd ilusti kinni ja tegeleme asjaga,“ kutsus Püha Jüri kaaslased korrale. „Astu aga ette, Kitse-Martin, ja jaga meile selgitusi. Peame otsustama, kas ikka võtame su kaasa või vudid koju oma lojuste juurde tagasi.“
„Me kuulame!“ hõikas Irli-Margus nõudlikult.
„Noh … see … kõigepealt oli mul üks kits, mille ma vanaemalt päranduseks sain. Ma ei osanud temaga midagi teha, panin maja taha ketti ja lootsin, et hundid ära viivad.“
„Kuidas nad oleks viinud, kui vaene loom ketis oli?“ küsis Paragrahvi-Ummi.
„Osade kaupa või nii …“ kohmetus ülekuulatav.
Taibu-Sven kratsis lõuga ja sõnas: „Loogiline!“
„Siis see kits mökitas mul seal maja taga kuni mööda läks üks sokk ja neil tekkis armastus esimesest silmapilgust. Mõne aja pärast oli neid neli. Ja siis see sokk ei läinud ära, vaid vorpis kitsesid üha juurde, kuni neid sai terve kari.“
„Edasi! Kiiremini! Ega me siia mingit suguvõsa ajalugu kuulama ei kogunenud,“ sundis Ema Mailis Kitse-Martinit takka.
„Vastutustundetu paljunemine siis,“ nentis Keskmaa-Kaia.
„Noh ja siis, et seda loomakarja hallata, olin sunnitud tegema firma. Ma üldse ei tahtnud, aga midagi ei jäänud üle. Viimases hädas pidin isegi riigilt toetust küsima.“
„Aga mis jama sul nende töötajatega seal firmas oli? Miks sa neile normaalset palka ei maksnud?“ uuris Praami-Urve.
„Miks ma siis ei maksnud! Panin raha igal palgapäeval ukse kõrvale suure tünni sisse ja igaüks võttis palju tahtis. Töötajad nägid, millistes raskustes ma nende kitsedega olin ja võtsid sealt tünnist südametunnistuse järgi. Usaldasime üksteist.“
„Tünnipalka maksid siis või?“ küsis Saare-Ints.
„Jah, võib nii öelda küll!“
„Siis on ju asi korras!“ hakkasid kõik kergendunult naerma ja patsutasid Kitse-Martinile õlale.

esmaspäev, 28. november 2016

Kas kaalu langetamine õigustab tujutsemist teiste kallal?

Olen moodsal ajal, kus igapäevaseks teemaks on pidev salenemine, teinud mõned häirivad tähelepanekud.
Esiteks, inimesed, kes on asunud järsu kaalulangetuse teele, muutuvad organismis toimuvate protsesside tõttu ümbritseva suhtes pahuraks, tigedaks ja õelaks. Nende tujutsemine kandub edasi nende tegudesse ja otsustesse, mis võivad olla ligimestele väga tüütud, väljakannatamatud, aga ka ohtlikud. Hoidku jumal, kui midagi sellist juhtub ministritega või teiste riigi käekäiku juhtivate tegelastega.
Teiseks, paljud kaalulangetajad kipuvad targutama ja halvustama kaaslaste söömisharjumusi, mis sarnaneb piltlikult öeldes sellega, et keegi tuleb ja songib lõuna ajal oma kahvliga sinu prae sees.
Esimese ilmingu kohta tahaks öelda, et vähemalt töötavad inimesed, kes soovivad järsult kaalus alla võtta, peaksid võtma terviselehe ja hoidma sellel perioodil end teistest eemale. Tegemist on ju raviga, haiglase seisundiga ja miks peaks haige siis tööl käima ja teiste närvidel trampima?
Teise ilmingu suhtes tahaks öelda, et pole kellegi asi, mida keegi sööb. Minu pärast joogu inimene iga päev kas või sularasva, kui see talle meeldib. Võib-olla ei ole see tõesti vastutustundlik, aga me elame vabal maal. Totalitarismi ei ole vaja meie rahvale toiduga sisse ajada, nagu mitmed institutsioonid seda teha üritavad.


laupäev, 26. november 2016

Lahkus nõukogude lapsepõlvekangelane, kes ei tahtnud suudelda Brežnevit

„Ma olen marksist-leninist ja jään selleks oma elupäevade lõpuni.“ 

See Kuuba kauaaegse juhi Fidel Castro 1961. aastal öeldud tsitaat pidas vett. Castro suri täna, jäädes elu lõpuni truuks Karl Marxi ja Vladimir Lenini õpetusele.
Ulatades nooruspõlves käe vaestele ja rõhututele nende abistamiseks, oli ta viimastel eluhetkedel pururikas inimene, kes istus oma riigiga aastakümneid nagu pompoon USA tagumikul – Sigade laht, Kariibi kriis, Kuuba maffia …
Mäletan, et nõukogude ajal, üsna õrnas eas, sattus kätte mitmeid raamatuid, kus räägiti Fidel Castro ja Che Guevara kangelastegudest tööliste ja talupoegade kaitsmisel. Mõningal määral see vist tollel ajal isegi innustas, aga noh, Eesti maarahva järeltulijatest ei saa ju revolutsionääre. Selleks peavad inimesed linnas kuhjas koos elama, mitte kuskil eraldatud külakolkas.
Kui Fidelist muud otsest kasu ei olnud, siis esimesed teadmised Kuuba sigarist sain igatahes tema fotode kaudu.
Hiljem kuulsin, et Castro kasutas sigarit vahel ka tõrjevahendina. Sotsialismileeri kuuluvate maade juhtide hulgas valitses alati paanika, kui külla saabus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Ilitš Brežnev, kellel oli kombeks lörtsuvaid mususid jagada – ikka vasakule põsele, paremale põsele ja siis suule.
Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei keskkomitee peasekretär Erich Honecker sai nendest musidest vist kõige mahlasemad.
Aga Fidel Castro oli kaval ja pani Brežneviga kohtudes alati paksu sigari näkku, suutes niimoodi pealetükkivat suudlejat pareerida.
Nüüd on mõlemad mehed ajalugu. Kuuba juht oli kahtlemata koloriitne kuju, seepärast ümisen tema mälestuseks natuke ka marksistide laulukest. Laulge kaasa!

Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa, bandiera rossa
Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il socialismo e la libertà!

Degli sfruttati l'immensa schiera
La pura innalzi, rossa bandiera
O proletari, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Il frutto del lavoro a chi lavora andrà.

Dai campi al mare, alla miniera
All'officina, chi soffre e spera
Sia pronto è l'ora della riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Soltanto il socialismo è vera libertà.

Non più nemici, non più frontiere
Sono i confini rosse bandiere
O socialisti, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Nel solo socialismo è pace e libertà.

Falange audace cosciente e fiera
Dispiega al sole rossa bandiera
Lavoratori alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il comunismo e la libertà!

reede, 25. november 2016

Püha Jüri võitlused: esimene jama (3)

Jüri oli oma jüngritega teel üksiku mäe poole, aga üsna pea muutus paljude samm töntsiks ja tekkis üleüldine meeleolulangus, sest kõhud muutusid tühjaks.
„Mida sa meile söötsid? Me pole kahte kilomeetritki läbinud, aga juba on nälg kallal,“ küsis tigedalt silmi pilgutav Musta-Kadri Ema Mailiselt.
„Seda, mis kätte sain,“ vastas viimane. „Natuke majapidamispaberit, koerakrõbuskeid ja ühe vana villase salli hakkisin ka sisse.“
„Pöäkk,“ häälitses Kauka-Sven ja kargas rajalt kõrvale põõsastikku, et end tühjendada.
„Ise nõudsite, et laual oleks ainult kohalik toit!“ kaitses end Mailis.
„Ärge nüüd tülitsege,“ rahustas Püha Jüri. „Ma palusin Kitse-Martinil meile moona kaasa võtta – kõik puha tema oma kasvatatud kraam. Näe, istume siia teepervele ja kinnitame keha.“
„Kui miskit muud ei ole teha, siis tuleb kinnitada keha,“ paristas Riimi-Marko.
Kitse-Martin laotas koltunud murule kile ja ladus kotist välja mitut sorti kitsejuustu ja suure pätsi leiba.
„Ma ei söö kitse,“ kirtsutas Lihtsalt Jevgeni nina. „Ma pole kindel, et see üldse tervislik on. Peaksime hakkama seda aktsiisiga maksustama.“
„Jäta nüüd!“ noomis Irli-Margus. „Lõuna-Eesti valijad helistavad selle magusamaksu pärast mulle niigi iga päev ja plaanivad puskaritehased sulgeda.“
Kõik kargasid kitsejuustu mugima, kuni Praami-Urve viimaks karjatas. „Aaaaah, vaadake, mis siia kirjutatud on?“
„Made in Holland,“ veeris Paragrahvi-Ummi.
Taibu-Sven sülitas juustu suure kaarega suust. „Sa saadana sigitis pakud meile kohaliku toidu pähe mingit välismaist kitselaadset toodet!“
„Andke armu!“ Kitse-Martin varjas end Püha-Jüri laia selja taha. „See on mu oma talu toode! Ma lihtsalt ei ole jõudnud äriregistris talu nime muuta, aga sildid on juba uued!“
„Keda sa lollitad, poiss! Paide on Eestimaa süda ja see süda võpatas praegu selle pettuse peale!“ ägestus Keskmaa-Kaia.
„Nüüd ei saa me küll edasi minna,“ ohkas Püha Jüri. „Sa Martin pead mulle täna õhtul, homme hommikul ja homme lõuna ajal vastama, miks sa nii tegid ja kas sa varjad veel kuskil importtoiduaineid?“
„Mingi kultuur võiks tõesti säilida,“ ühmas Saare-Ints ja tema huultelt pudises valget kitsejuustu.
*
Samal ajal oli võlur Savihall lahkunud Punase võluri viisnurgaga tornist ja kihutanud oma rakendil kibekiiresti Soome targa juurde, kes kuulu järgi oskas sisalikele sabasid tagasi kasvatada.
Nii tekkisid Savihallilgi omad lootused jälle korralikult jalgadele tõusta. Seda oli hädasti tarvis, sest Püha Jüri seltskond oli juba teele asunud ja nende tegevust tuli võimalikult kiiresti saboteerima hakata.


 Püha Jüri võitlused

neljapäev, 24. november 2016

Kuidas ma ühest pardist kaks rooga sain

Kõige parem part on mahlane grillkana.

Käisin Selveris jahil ja tulistasin endale ühe madala hinnaga lehvitava pardi. Pean tunnistama, et kuigi olen keskmisest kõvem kodukokk, ei ole ma ise tervet parti kunagi küpsetada proovinud ja kuigi lähenen kokkamisele loominguliselt, ei saanud seekord oma vaistu usaldada. Sellepärast tuulasin Google põhjatus kokaraamatus ja tegin mõned tähelepanekud.
Esiteks, part on üks vintske tiivuline, mis tahab tervena kaua küpsetamist ja temaga on parasjagu mängimist, kuna küpsemise ajal peab teda kastma ja aeg-ajalt sularasva eemaldama.
Teiseks, isegi kui olete lindu korralikult küpsetanud, võib ta jääda vintskeks ja te ei saa peale rinnafilee ning koibade linnust suurt midagi kätte.
Sellepärast eelistavad paljud parti hoopis koos aedviljadega suures haudepotis hautada – lükkad ahju ja võtad välja, kui liha on luude küljest lahti.
Otsustasin siiski küpsetamise kasuks. Alustuseks valasin linnu keeva veega üle – see tõmbab naha selliseks tihkeks. Seejärel torkasin naha sisse väikeseid augukesi (et rasv paremini välja pääseks), toppisin kõhtu tükeldatud õunad, mis olid maitsestatud mee, vähese soola ja rosmariiniga.
Siis sulgesin tikkudega avad ja hõõrusin parti üleni vähese õli, meresoola, pipra ja rosmariini seguga ning panin selle kõik 180-kraadisesse praeahju.
Ca 40 minuti pärast võtsin linnu ahjust ja eemaldasin rasva, mida oli tekkinud väike kausitäis. Samal ajal kastsin parti sellesama kuuma rasvaga.
Kordasin sama operatsiooni veel umbes poole tunni pärast.
Kokku oli lind ahjus kaks ja pool tundi. Tulemuseks väga kena kuldpruuni väljanägemisega linnuke, aga süües vintske ja terve suur rümp jäi järele.
Mõtlesin siis, et mida kuradit, milleks selline raiskamine? Ja siis meenus üks Jamie Oliveri kokasaade, kus ta ütles, et küpsetatud linnu rümbast saab väga hea puljongi.
Lükkasin siis kondid koos ülejäänud kraamiga potti. Minu stammpuljongi keetmiseks läheb alati vaja veel loorberit, terapipart, porgandit, sellerivart või juursellerit, sibulat, paar küüslauguküünt, peterselli, pisut soola ja suhkrut.
Lasin sellel värgil siis paar tundi podiseda ja järgmisel päeval keetsin saadud puljongiga valmis enam-vähem traditsioonilise borši.
Selline oli siis pardi saatus, aga saadud õppetunni võib kokku võtta mõttega, et kõige parem part on üks mahlane grillkana.