esmaspäev, 31. oktoober 2016

Kelle pingikese otsa pääle võetakse Isamaa?

Kui erakond Isamaa end kergendamast tagasi jõudis, olid kõik kohad laua taga juba hõivatud.
„Võite oma uue programmi hanesule ja piimaga paberile kirjutada, triikrauda me teile niikuinii ei anna,“ praalis Reform.
EKRE toetas end aeg-ajalt ühelt kannikalt teisele ja sõi. Kui Isamaa üritas nende pingiotsale istuda, siis käratati üheselt „Ära trügi!“  
Vabaerakond jälle näis oma uutmoodi sulepeaga üldist tähelepanu enesele tõmbavat ja isamaalasedki nurusid: "Näita nüüd, näita!"
„Eks vaata siis!“ tõusis Keski keskmine näpp.  
Sotside poolel oli hoopis vaiksem. Need ajasid pead kokku, sosistasid ja kõhistasid naerda, aga vaesele sugulasele ruumi ei teinud.

Oskar Luts on universaalne kirjanik, kelle „Kevade“ dialooge kõlbab mugandada ka tänapäevastele teemadele. Tänu tema ajahambale vastu panevatele tekstidele on endale kuulsust hankinud nii mõnigi meie loomeinimene.
Paraku ei ole taolist kestvust ajas suutnud üles näidata IRL. Erakonnal nimega Isamaaliit oli omal ajal sisu ja hoogu, mis siis, et platsi päris puhtaks ei saadud ja nomeklatuurikommud on paljudes kohtades siiani kraani juures.
Korraks lõi seltskond särama ka peale Res Publica äraostmatutega ühinemist, aga pärast seda on kõik allamäge läinud. Enamiku erakonna pooldajate jaoks sai karikas lõplikult täis, kui Juhan Parts viimaste Riigikogu valimiste eel poe kassas erakonna raha eest kanamunadega trikke tegi. Ei olnud need silmamoondused tõsiseltvõetavad!
IRL on tegelikult poliitmaastikult kadumas. Teadlik tarbija ei lase end sellest petta, kui moodsamas ja kirevamas pakendis pakutakse endiselt kehva sisu, mille „parim enne“ on ammu möödas.
Aga soovist nime muuta võib aru saada. Isamaa on tublisti lühem kui erakonna senine nimi ja seetõttu on võimalik epitaafilt kokku hoida.



pühapäev, 30. oktoober 2016

Vääriti mõistetud „Tõde ja õigus“ sai täna 90

A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osa ilmus 30. oktoob­ril 1926. aas­tal.
Pärastine on olnud juba tõlgendamise küsimus, kumb oli iseloomult rohkem eestlane, kas Andres või Pearu ja mida kirjanik oma raamatuga tegelikult öelda tahtis. Igatahes on tüviteksti tänaseks lahatud nii ja naapidi küll teatrites, kunstis, kirjanduskonverentsidel, aga metsikutes ühikutes ka koolide lõpukirjandite näol.
Täna teame, et Tammsaare üht tuntuimat lauset "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus", on meie rahvas valesti tõlgendanud ja uskuma jäänud, et see võib olla tõsi.
Selline kujutelm, et töörügamisega saab õndsaks, sobis hästi nõukogude võimule, sest rajati ju töörahva riiki. Seetõttu oli Tammsaare sallitud kirjanik ka okupatsiooni päevil ja kooliprogrammis tähtsal kohal.
Ajaga on „Tõe ja õiguse“ kuulsaima tsitaadi mõte moondunud. Praegu võiks öelda pigem, et „Kiida lolli ja too töötab end omaniku kasumi nimel miinimumpalga eest surnuks.“
Olgu, mis on, „Tõde ja õigus“ on meie kirjanduse verstapost ja ehk just täna oleks paslik mõelda töötegemise mõttekuse, töö- ja vaba aja tasakaalu või mammona kokkuajamise üle.
Vargamäele, ei tulnudki armastust. Olgu see kõigile rügajatele hoiatuseks.


Viinakuu TOP ja POTT

Valisin viis asja, persooni, mõtet ja tegu, mis lõppevast kuust minu arvates positiivse ja negatiivse poole pealt silma jäid.

TOP
  1. Edgar Savisaare võitlusvaim – Vintske vend! Erakonnakaaslased peidavad piltlikult öeldes jalutu invaliidi eest kargud ära, aga tema võitleb oma positsiooni eest viimse hingetõmbeni.
  2. Rail Balticu kriitika – Viimaks ometi võttis tuurid üles diskussioon Rail Balticu üle. Loodetavasti saab nõnda selgeks, milleks meil seda Varssavini ulatuvat maaredelit tegelikult vaja on.
  3. Kuldne sügis – Kes märkas, see märkas, kes sai, see sai. Sügis on ilus ja Eesti loodus alati edetabelite tipus.
  4. Eesti esimene naispresident – Lihtsalt tore ajalooline fakt.
  5. Marina Kaljurand – Võtke eeskuju! Sai lüüa, lakkus haavad puhtaks, lõi prossi rinda ja hambad särama ning sukeldus taas riiki teenima. Tegusal inimesel ei kõlbagi koju vedelema jääda.
POTT

  1. Edgar Savisaare ego – Lase end vabaks mees! Sul on nii palju põnevat elus selja taga, võta poliitikast aeg maha ja jaga oma pärandit teistega.
  2. Reformierakond – Kõik on sead, aga midagi pole selga panna! Avalikud etteheited üksteise aadressil sumbusid taas kahepalgelisusesse.
  3. EAS – Ärma talu finantseerimise selgitustega venitamine ja keerutamine.
  4. Komöödiasari „Kellapid“ – Eesti huumori pohmell?
  5. Läänemeri – Miks langetad oma veetaset just siis kui hiidlased on praamijamade tõttu niigi suures hädas? Tahtsid maailma suurimaks järveks saada või?

laupäev, 29. oktoober 2016

Millised kingitused sind veel ärevil hoiavad?

Vaatan kalendrit ja ja näen, et aasta viimastel kuudel peab jõudma veel mõnda sünnipäevalast õnnitleda, sekka satub ka üks juubilar. Päris aasta lõpus aga vaatavad tavapäraselt jõulud vastu.
Mõlemad teemad on seotud kingituste ja kinkimisega, mis on nii mõneski mõttes problemaatiline. Häid sõpru ja lähisugulasi tahad ju ikka kuidagi eriliselt meeles pidada, aga kiire ajakulg teeb siin sageli omad korrektuurid ja nii seisadki sünnipäevalapse ukse taga, lilled ja veinipudel käes ning kaart rahasedelitega näpus – küll ta siis ise ostab, mis talle meeldib!
Pean sellist lahendust kergema vastupanu teeks, sest tegelikult tahaks kinkida midagi erilist ja sellist, mis saajat heas mõttes üllatab või aitab mõne probleemi lahendada. Enamasti ei õnnestu seda kiiresti välja selgitada ja nii leiad end mõtlemas, et millised kingitused inimesi üldse veel tõeliselt kõnetavad?
Raha? Tundub kuidagi natuke lame.
Kinkekaardid? See on nii tavaline.
Midagi meelelist nagu teatri või kontserdipiletid, spaapakett või raamatud? Natuke parem, aga võib libastuda, sest sa ei pruugi ära tabada kingisaaja meeleolu ja maitset.
Mõni nutiseade? Need muutuvad järjest personaalsemaks ja on keeruline nii-öelda lambist osta.
Pidada ennast ise kingituseks? Selleks peaks pihkudest voolama aaloe salvi nagu Ivan Orav president Pätsi kirjeldas.
Tegelikult on vist tänapäeval kõige suurem kingitus leida teiste inimeste jaoks aega ja minna külla, kas või paariks-kolmeks tunniks. Kui ise kohale lähed, siis näitad, et tõeliselt hoolid ja siis tõenäoliselt kingitud hobuse suhu ei vaadatagi.


reede, 28. oktoober 2016

Kas kurikas on auto lisavarustus või autojuhi ajuripats?

Aastaid tagasi, kuskil 90ndate lõpul nägin Tallinna kaubamajast mööda sõites sellist pilti, kus Lexuse džiibist kargas välja üks kurikaga jõmmkärakas ja virutas väikese Peugeoti juhipoolse küljeklaasi kildudeks. Väikeautos oli vanem mees, kes vajutas hirmunult gaasi ja kadus oma neljarattalisega kaubamaja nurga taha. Jõmm omakorda kihutas Tartu maantee poole. Osapooled haihtusid, nutitelefone siis veel ei olnud ja filmida seda konflikti ei saanud ning ilmselt sellesse seisu see kõik jäigi.
Vahepeal hakkas tunduma, et karmid üheksakümnendad oleks justkui möödas, aga võta näpust. Viimasel ajal kuuleb päris sagedasti liikluses kurikatega oma õigusi kehtestavatest nõrga närvikavaga jõllidest. Paljud neist meedia ja politsei huviorbiiti ei jõua, sest konflikte ei märgata filmida või siis ei soovi ohvrid juhtunust rääkida.
Mida siis nende ajukääbikutega ette võtta?
Nõuda nendelt lubade taotlemisel hulluarsti tõendit on ebareaalne.
Viharavi? Välismaistest kogemustest võib lugeda, et viharavi annab harva häid tulemusi, aga kohtud võiks kurikamehi vaimuhaiglate vahet profülaktika mõttes siiski jooksutada. Ehk ei peksa nad sel ajal vähemalt kodus naist ja lapsi.
Kinni panna? Alati pole võimalik.
Kahjuks on ainuke variant sellistele mõistus pähe panna täiega vastu anda. Ma üldse ei imesta, kui varsti kuuleme loost, kus agressiivne kurikamees lasti enesekaitseks maha. Seni on neil lihtsalt vedanud.

neljapäev, 27. oktoober 2016

Kõik on õigesti tehtud – Autorollo, Ärma, Estonian Air, praamihanked …

Jätaks seekord puudutamata nende JOKK-skeemide juriidilise külje, sest sellega on selge – asjaga seotud vastutavad ametiisikud ei ole tegelikult millegagi seotud ja ei vastuta mitte millegi eest. Taoline vastutusest kõrvale hiilimist tolereeriv asjaajamiskultuur tekkis juba Eesti Panga algusaegadel, kui kaduma läksid kümned miljonid dollarid maksumaksja ja ettevõtete raha ning kestab siiani.
Räägiks hoopis sellest ängistavast tundest, mis on viimaste aastatega tänu eliidi vastutustundetule laristamisele ja rahva arvamusest ülesõitmisele paljude inimeste hinge ladestunud. Sellest tundest, mis rõhutab, et elu on pagana ebaõiglane. Sellest tundest, mis tekitab emotsionaalseid ja mitte alati adekvaatseid võrdlusi nagu „sadamas lasite miljoneid tuulde, aga haigekassale raha juurde antud ei saa“ või „istun siin miinimumpalga eest poe kassas, aga riigikogulased liisivad endale ja oma perele veoautosid“. Tundest, mis ei luba kohtusse pöörduda, sest õigus tundub olevat alati nende poolel, kellel on võim ja raha. Tundest, mis ütleb, et meil on tekkimas justkui Vene kriminaalsest maailmast tuntud puutumatute klass. Tundest, mis haavab tahte üldse midagi teha, sest niikuinii midagi ei muutu. Tundest, mis kätkeb endas hirmu, et kui asjad nii edasi käivad, siis ei ole Eesti varsti enam jätkusuutlik riik.
See tunne on tekkinud ainult ühel põhjusel – meil pole piisavat kaitset poliitbroilerite ja karjeristide vastu, kes parteide nimekirjades bosside armust riigikokku satuvad või erakondade tagatubades sobinguid sõlmides riigiametitesse määratakse.
Autorollode, Ärmade ja paljaks röövitud sadamate vältimiseks ning usalduse taastamiseks oma riigivõimu vastu, tuleks taastada poliitikute vastutus oma rahva ees ja seda saab teha ainult sellega, et kõikidele järgmistele valimistele esitatakse avatud nimekirjad*.

*Avatud nimekiri iseloomustab sellist valimisreeglit partei nimekirjadega valimistel, kus valijal on võimalus partei esitatud kandidaatide nimekirja järjekorda muuta. Erinevalt kinnisest nimekirjast on avatud nimekirja kasutamisel suurem võimalus valituks saada sellel kandidaadi, kes kogub rohkem hääli.
Avatud nimekirjadega valimisi kasutatakse enamikus maailma riikides. (Allikas: Wikipedia)


kolmapäev, 26. oktoober 2016

Ettepanek: Savisaare mälestusmärk Balti jaama

Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!

Kui Savisaarele mälestusmärk püstitada, siis peaks selle kindlasti paigutama Balti jaama Tallinn-Moskva rongi perroonile.
Kui selleks saab pronksist kuju, siis võiks selle valmistada Tauno Kangro kompensatsiooniks selle eest, et ta ei saa merre Kalevipoega püstitada.
Kuju ei tohiks aga olla seest tühi ja õõnsalt kõmiseda nagu Põltsamaal asuv monumentaalskulptuur „Kalevipoeg kündmas“.
Samuti ei tohiks Savisaare skulptuur olla elusuurune, vaid vähemalt kümme korda suurem ja metsikut igatsust väljendav.

Täna sõitis Edgar Savisaare järjekordselt saladuskatte all idanaabrite pealinna.


Särtsakas kalasupp kaamose peletamiseks

Pakun välja ühe särtsaka kalasupi, mida ma pimedal ajal aeg-ajalt teen, et peletada külmatunnet, masendust ja panna veri kiiremini käima.

Vaja läheb:
Lõhe- või forelli supikogu (kõhuääred, luud, saba, pea)
2 porgandit
2 sibulat
1 tšillipipra kaun
Terapipart
Loorebrilehte
Ingverit
1 laim
1 teelusikas mett
Paar küüslauguküünt
Varssellerit
Peterselli
Koriandrit
Peotäis riisinuudleid
1 väike purk kikerherneid
Pipart, soola

Keedan alustuseks valmis puljongi. Panen kõigepealt paari liitri veega keema kala ja riisun pinnalt vahu. NB! Kala lõpused peab kindlasti korralikult eemaldama! Seejärel lisan natuke soola, ühe sibula, porgandi, tšillipipra kauna, ca 10 pipratera, loorberit, sellerivarre ja peterselli jämedamad varreosad.
Keedan seda kupatust ca tunni ja kurnan siis vedeliku teise potti.
Puljongi keemise ajal hautan pannil ühe sibula klaasjaks, puhastan küüslaugu ja pöidlasuuruse tüki ingverit ning hakin peeneks petersellilehed ja koriandri.
Puljongi kurnamisest alles jäänud porgandi ja varsselleri tükeldan ning puhastan ka kalaluudelt söödava osa.
Lasen puljongi uuesti keema tõusta, lisades pannil hautatud sibula, ühe laimi mahla, mee, küüslaugu ja ingveri – viimased lasen läbi küüslaugupressi.
Seejärel lisan kikerherned, riisinuudlid ja siis puljongi keetmisest „päästetud“ porgandi, varsselleri ja kala. Rikkalikuma supi saamiseks võib lisada krevette või valge kala tükikesi.
Kõige viimasena läheb potti hakitud petersell ja koriander. Maitsestan pipra ja soolaga.
Paari-kolme minuti pärast on supp serveerimisvalmis.

teisipäev, 25. oktoober 2016

Eestil on aeg Soomega ühtida (tunneli kaudu või igatpidi)

On fakt, et Soome sugu kasvab, aga Eesti rahvastik väheneb. Põhjanaabrite statistikaameti esialgsetel andmetel ületas nende elanikkond septembri lõpu seisuga 5,5 miljoni piiri (5 501 043). Aastaks 2063 ületatakse prognooside kohaselt Soomes juba 6 miljoni elaniku piir.
Käesoleva aasta augustis aga ennustas Eesti poliitikauuringute keskus Praxis 2116. aastaks Eesti rahvaarvuks 600 000 elanikku.
Meie elatustasemest võrreldes soomlastega ma siinkohal ei räägigi, sest reformarite kuldne loosung „Viie rikkaima riigi sekka“ kuulub juba perverssuste varasalve.
Mis oleks hullem – kas manduda piltlikult öeldes tõbise ja näljasena oma rõskes hurtsikus või suruda uhkus alla ning vananeda väärikalt suurema venna kolde kõrval?
Viimane variant tundub siiski palju parem olevat. Seepärast peaks tõsiselt kaaluma Eesti-Soome liitriigi võimalusi ja seni, kuni neid kaalutakse, tuleks kiiresti rajada Tallinn-Helsingi tunnel ning muud kommunikatsioonid, mis vennasrahvaste majandused alustuseks jäädavalt kokku seoks. Nii on ehk lootust veel mõneks ajaks meie rahvakillul püsima jääda.  


Graafik: Soome statistikaamet

Kuidas leida tasakaal „äkki läheb vaja“ ja „viskan ikka minema“ vahel?

Mõne inimese kodu on nagu Eesti Rahva Muuseum, kust võib leida igasugu ajaloolist olmekola, millest eksponeerida on võimalik vaid murdosa ja ülejäänud ootab oma saatust kastidesse pakituna. Kusjuures on väga tõenäoline, et mõnda eset ei lähegi kunagi kellelgi tarvis.
Asjadel on tüütu komme koguneda ja viimaks kuhjuda.
Üldiselt olen minimalismi pooldaja ja seetõttu püüdnud oma eluruumi muutumist muuseumiks vältida, aga alati see ei õnnestu ja mingis osas ei õnnestu see üldse.
Kõigepealt raamatud. Ostad ikka enda meelest enamasti väärtkirjandust ja kui oled raamatu läbi lugenud, hakkab ta sinu lähedal riiulis elama ning mingit meeleolu peegeldama. Raamatud on nagu elusolendid – normaalne inimene ei viska ju lemmikloomi ära.
Ajakirjadega on lihtsam, viin need maale välikäimlasse, kus nad aegamisi leiavad oma lõpu, kas siis kapsaks kuludes või võtab mõni külaline kaasa.
Ajalehtedega on veelgi kergem, neid ootab paberikonteiner, aga olid ajad, kus ka ajalehti tuli alles hoida, et remondi korral seinale tapeedi alla liimida.
Riietega on keeruline. Üldiselt kehtib see 80:20 printsiip ehk kõigist oma riietest on viiendik sellised lemmikud, mida peamiselt kannad. Kulunud rõivastega on selge – aidaa prügikasti! Aga mis on sellised vahepealsed, need lased sõrmede vahelt läbi ja mõtled, et äkki ikka läheb tarvis.
Jalanõudega on õnneks lihtsam, kui varvas väljas, siis nägemist, tehke nendest koostootmisjaamas toasooja!
Igasugune muu elamisega tekkiv pudi-padi on ka problemaatiline. Kui saad koostööpartnerilt jõulukingituseks mingi mõttetu jubina – kui lugupidavalt sellistesse asjadesse suhtuda?
Kuskil kuklapoolel kumiseb kogu aeg mõte, et tahaks olla loodussõbralik ja et iga asja tootmiseks on keegi vaeva näinud, metsiku süsinikujälje tekitanud ja kui esemeid ära visata, tekitab see omakorda saastet.
Selle mõtte ajel üritan asju osta nii vähe kui võimalik, aga neid koguneb ikka.
Kas on olemas mingi hea süsteem või teooria, kuidas asjade kuhjumist vältida ja elukeskkond tasakaalus hoida?


esmaspäev, 24. oktoober 2016

Kuidas kõige paremini teistele ära panna?

Päris kohutav on mõelda, et kodud ja (partei)kontorid on täis inimesi, kes kulutavad suure osa oma ajast ja energiast sellele, kuidas teistele kas siis rafineeritult või lihtsalt rämedalt ära panna, ajendiks soov oma võimu kehtestada või kiirelt pappi kokku ajada või suisa mõlemat. Välistada ei saa ka sadistlike ambitsioonide rahuldamist.
Kujutage ette, et sel ajal, kui te kodus mõnusalt teed joote ja telekast uudiseid vaatate, istuvad kuskil adrenaliinilaksu all seltskonnad ja hauvad järjekordseid ärapanemise plaane. Paljud neist plaanidest jõuavad ajakirjanduse veergudele, osa kohtusse ja osa jäävad tänu vaiksetele kannatajatele varjatuks.
Eestis on ärapanemine kujunenud rahvusspordiks ja imbunud rakutasandile. Oma osa saavad eksid, endised, praegused, roosad, punased, sinumustvalged, kolleegid, naabrid, emad-isad, lapsed jne.
Õnnestujaid torpedeeritakse edu pärast. Ebaõnnestujaid on tavaks suisa maasse trampida või üle kuristiku serva visata, sest nõrkust vihkame me eriti. Annaks Jumal, et keegi ei saaks teist võimalust end tõestada!
Usun, et keegi pole meist nii puhas, et poleks mõelnud kellestki negatiivselt või avaldanud kuskil oma negatiivseid seisukohti. Meil on õigus pahandada ja küsida, kuhu maksumaksja raha kaob või miks üks või teine isik minu või ühiskonna suhtes ebameeldivalt käitub. See on väga inimlik ja midagi pole katki, kui mõtetele ei järgne sõge kättemaks, mis on teatavasti pime.
Kas ärapanemine on edasiviiv jõud? Lühiajaliselt kindlasti, aga pikas perspektiivis õõnestab see absoluutselt kõike, mida me väärika elu juures oluliseks peame.


pühapäev, 23. oktoober 2016

Vilistlaste kokkutulek ehk appi, mis mu esimese armastusega on juhtunud?

Ühel hetkel jõuab kõigile koolikohustuste täitjaile pärale päev, mil tuleb otsustada, kas minna oma kooli järjekordsele vilistlaste kokkutulekule või mitte.
Otsus ei ole igaühe jaoks lihtne, sest kool on teatavasti asutus, kust lahkutakse väga erinevate emotsioonidega – kellegi jaoks on hariduse omandamine olnud läbinisti positiivne, kellegi jaoks täis vaimset ja füüsilist ahistamist.
Mängu tuleb ka hunnik hilisemas elus kogunenud nüansse nagu suhted klassikaaslastega, elukoha kaugus koolist, perekond, töö, tervis ja üldse vaated elule. Kui keegi on paadunud sotsialist, aga enamik vanu klassikaaslasi on EKRE valijad, siis on ilmselt ühe laua taga istuda raske.
Mul oli ka igasugu kõhklusi, aga läksin ikkagi, sest nii-öelda inimeste vaatlejana huvitas mind väga kuulda ja näha, mis kunagistest õpetajatest ja kalssi- ning koolikaaslastest on eluvõitluses järele jäänud. Pealegi läks lahti üks metsik sõnumite saatmine: Kas ikka osaled? Tule ikka kindlasti! See ja see lubas tulla, kuidas sa ei tule?
Läksin ja sain mitme üllatuse osaliseks.
Esiteks, valdav osa tänastest õpetajatest olid ikka needsamad, kes mind kaua aega tagasi õpetasid. Kas see on hea või halb? – mõtted on kahetised.
Mitu koolikaaslast ei tundnud mind enam ära, aga seis jäi 1:1, sest mina neid ka ei tundnud.
Tüdruk, kellesse olin keskkooli ajal armunud, oli saanud vanaemaks. Kümnendas klassis ei tulnud ma selle pealegi, et temast võib vanaema saada!
Keegi ei rääkinud poliitikast.
Üks asi mind ei üllatanud – pidulik aktus venis nii pikaks, et õhk hakkas lõppema ja enamik saalisolnutest kaotasid kannatuse ning kippusid nihelema. Aga selline vist ongi Eesti kooliaktuste formaat.
Ja muidugi oli kõigil õhtu läbi erinevatel teemadel nii palju seletamist, et kõrvad kumisevad jutuvadast siiamaani.
Elu on üks suur kokkutulek.


laupäev, 22. oktoober 2016

Bulgaaria ei ole mu arm

„Minu Bulgaaria“
Janek Balõnski
Petrone Print, 2014

„Ma läksin kohalikuga koos äri tegema. Tema pani kogemused ja mina panin raha. Projekt lõppes edukalt. Mina sain kogemused, tema sai raha.“

Vahel on pea argimõtteist paks ning aju väsinud, aga ikka tahaks enne uinumist midagi lugeda. Tõsisemat laadi kirjandus sellisteks olukordadeks ei kõlba, kuid selline majapidamiskirjandus nagu Petrone Prindi „Minu …“-seeria sobib päris hästi, eriti kui oled mõnest raamatupoe odavmüügist saanud neid soodsa hinnaga terve kimbu.
„Minu Bulgaaria“ osutus selliseks mõnusaks olukirjelduseks, kus sees törts autori töömuljeid läbisegi bulgaarlaste kommete ja tavadega. Usutavaks teeb teksti see, et tegemist pole lihtsalt turisti tilu-lulu muljetega, vaid autor on kohapeal äri ajanud ja näinud Bulgaaria päris köögipoolt.
Samas jäi raamatust liialt kumama, et kohalikud üritavad väljaspoolt tulnuil muudkui nahka üle kõrvade tõmmata.
Ma olen Bulgaarias käinud umbes samal perioodil, mida Balõnski kirjeldab. Tegemist on kontrastide maaga, kus luksusliku viietärnihotelli aia taga võib olla häiriv prügimägi, kus pampersid ja muud tiivulised tuules keerlevad, aga see pole kellegi asi – naabri krunt, las haiseb.
Samas, mõni samm teisele poole võid näha hunnitut randa ja ilusat loodust. Musta mere äärsed väikelinnad pakuvad mõnusaid jalutuskäikude pikkusi avastusretki ja häid toiduelamusi. Rannaliival aelejatel on seal ka suviti päris mõnus.
Bulgaaria ei ole siiski minu lemmiksihtkoht, aga kellel on plaanis sinna minna, soovitan kindlasti „Minu Bulgaariat“ soojenduseks lugeda.


reede, 21. oktoober 2016

Tööinimesele on reede alati SUUR

Inimesed, kes töötavad palehigis viis päeva nädalas, ootavad reedet pikisilmi, sest sellele järgneb lühike, ainult kahepäevane nädalavahetus, mil on viimaks aega oma isiklike asjadega tegeleda – kodule ja lastele pühenduda, poes käia, looduses ning kultuuriüritustel viibida, sõpru külastada või lihtsalt välja magada jne.
Kindlasti on olemas ka persoone, kes mängleva kergusega käivad nädala sees tööaja arvelt läbi kõik osturallid ja hullud päevad ning vaatavad isegi kinos uusi filme. Ühesõnaga oskavad oma asju sättida nii, et tööandja on rahul ja ise ei pea ka pingutama. Selliste jaoks ei pruugi reede muidugi midagi erilist tähendada, sest elu on niigi lill.
Aga enamik inimesi, kes ägavad protestantliku töökultuuri käes, ootavad reedet ja nii võib sellel päeval kuulda mitmelt poolt õhkamist „Täna on reede, jeeee!!!“
Maalimas liigutakse vaikselt paindlikuma tööaja kasutuse juurde, sest leitakse, et töötajad on siis palju rahulolevamad, produktiivsemad ja võivad ettevõtte jaoks luua suuremat väärtust.
Usun, et paljud on tundnud omal nahal sellist olukorda, et mõni isiklik probleem tahaks kiiret lahendamist ja see närib hinge kallal, aga töölt pole võimalik ära käia, kuna seda peetakse üldiselt halvaks tooniks. Ja vaba päeva võtta ju ei raatsi, sest puhkused on niigi lühikesed ja meie suveilmad ettearvamatud.
Mis on siis tööandjale parem, kas iga nädal oma SUURT reedet ootav stressis töötaja või rahulik ja rõõmus kolleeg?
Kardan, et meie kultuuris eelistatakse veel aastaid esimest varianti.
Alati võib ju ka end palgatöölt lahti võtta ja oma aja peremeheks hakata, soovitavad mõned tarkpead, aga mul on neile küsimus – kes siis palgatööd teeb?


neljapäev, 20. oktoober 2016

Keedumuna retsept

Üha sagedamini tehakse lihtsad asjad nii keeruliseks, et vahel tekib tunne, nagu ei saakski eluga hakkama, vaid oled kellegi arvates valmis idioot ja täielik lödinäpp.
Ma ei mõtle siinkohal kodumasinate manuaale, mis ütlevad, et iga asi töötab paremini, kui see vooluvõrku lülitada. Pean silmas hoopis seda metsikut „kasulik-kahjulik“ ajupesu, mis hoovab kodudesse hommikutelevisiooniga ja lõpeb enne uinumist mõnd ajakirja lehitsedes või netis surfates.
Põhiline teadmine, mille edastab meedia, on see, et elamine on kahjulik ja me teeme enamikke asju täiesti valesti. Magame valesti, ärkame valesti, istume valesti (seda juba WC-s!), toitume valesti jne. Ühesõnaga, kõik on vale!
Veelgi enam, grupp teadlasi jõuab kuskil X-riigi pärapõrgus asuva osariigi anonüümseks jääda soovivas instituudis pidevalt järeldusele, et kõik, millega me kokku puutume, on lisaks veel väga kahjulik.
Me ei tohi end nii-öelda omas elemendis mitte mingil juhul hästi tunda!
Taolise fooni loomine  ja loogiliste pärimuslike käitumismustrite lõhkumine on tööstusele ja turundusele ülikasulikud. Nõnda muutuvad varsti ühiskonna heidikuteks need, kes hommikuti tööle kiirustades mune lihtsalt nii keedavad nagu välja kukub – mõni minut siia-sinna pole ju katastroof.
Aga selgub, et on küll! Esiteks on selline lähenemine labane, ei ole gurmee ja teiseks võib see osutuda äärmiselt ebatervislikuks, nii et peab hakkama end toidulisanditega turgutama. 
Mulle täna juba helistaski üks daam ja teatas, et nende ettevõte on välja töötanud uued vitamiinid …


Siim Kallase kaelakivi

"VEB-fond. Kadunud raha"
Toomas Kümmel
Ema ja Isa, 2016

„Komisjoni materjalidest nähtub, et VEB fondi raha ei läinud kaduma Venemaal, vaid selle võttis välja üks juhtiv reformierakondlane,“ ütles ettevõtja ja poliitik Hardo Aasmäe, kelle sõnul on reformierakond seetõttu Venemaa poolt šantažeeritav.
Raha välja võtnud reformierakondlase nime Aasmäe ei ütle, kuid lisab samas, et see nimi pole põhimõtteliselt saladus, sest ka nn. Vakra uurimiskomisjon (riigikogu VEB fondi uurimiskomisjon) väidetavalt teadis Peterburi ühest  pangast 20,5 miljonit dollarit välja võtnud ja selle sisuliselt Eesti ettevõtjailt riisunud inimese nime. – Ajaleht „Pealinn“, 16.09.2014.

„Täielik läbipaistmatus, puudulikud kontrollmehhanismid, kontrollijate ebakompetentsus, Riigikogu otsuse täitmata jätmine, seadusvastane tegevus, parteiline ringkaitse, ajakirjanduse nõrkus, erapoolik õigussüsteem ja mäng Vene kaardiga on eeldused, mis on lubanud toime panna Eesti ajaloo suurima finantskuriteo. Igale tööealisele eestimaalasele on see maksma läinud umbes 900 Eesti krooni. See ei pruugi olla lõplik hind meie maksumaksja jaoks. – Rein Järvelill, SA VEB-Fond likvideerija, raamatust "VEB-fond. Kadunud raha".

Ajakirjanik Toomas Kümmel on raamatuga ette võtnud tänuväärse Augeiase tallide puhastamise töö, kuigi ta ei ole seda suutnud teha Heraklese kombel ühe päevaga. Tänase seisuga võib öelda, et Eesti eliiti kuuluvate megapettuse osaliste avalikkuse ette toomine on kestnud aastakümneid, kuid lõplikku selgust VEB-Fondi loos veel ei olegi.
Lugedes raamatut „VEB-Fond. Kadunud raha“, saab järjekordselt kinnitust vanale tõsiasjale, et ei ole midagi uut siin päikese all – seal, kus liiguvad miljonid, sinna kogunevad professionaalsed skeemimeistrid, kes nendest summadest osa saada tahavad.
Miljoniröövi kujutamine Hollywoodi filmides on selle kõrval kukepea.
Riiklik VEB Fond asutati riigikogu otsusega 20. jaanuaril 1993 eesmärgiga koondada VEB fondi Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas. VEB Fondi loomise algatas Eesti Pank eesotsas tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallasega.
Just Kallasele ja tema lähikondlastele on Toomas Kümmel oma aastatepikkuse uurimisega pinnuks silmas olnud ja mitte asjatult.
Eesti Panga siseauditi hinnangul, millega on nõustunud Riigikontroll, saadeti ettekavatsetult Eesti Panka valeandmetega ametlik kiri, mis tegi Vene ettevõttel TSL International võimalikuks saada NSV Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3 miljonit dollarit Eesti pankade raha. Võltsitud kirja allkirjastas Vahur Kraft.
Asjaosalised loomulikult ei tea ega mäleta midagi, sest miljonite dollarite kadumine tekitab endastmõistetavalt mäluauke.
Tõde on kahtlemata kusagil olemas, aga paljud VEB-Fondi puudutavad materjalid on 70 aastaks salastatud. Kas selle teemaga on Toomas Kümmeli jaoks nüüd tee püsti ees, seda ei oska öelda, kuid senitehtu väärib kiitust.
Pean siiski möönma, et inimestele, kes pole end VEB-Fondi teemaga kursis hoidnud, on raamatu lugemine raske. Argilugeja võib faktidesse, numbritesse ja asutuste nimedesse kinni joosta ning lugemisel järje kaotada või ka üldse minetada isu seda raamatut lugeda. Massidesse teabe viimiseks oleks ehk oodanud lihtsamat, populaarteaduslikumat ülevaadet. Aga ilmselt oli eesmärk anda võimalikult detailne kokkuvõte asjade praegusest seisust.
Tehnilise või raamatu kujundusliku poole pealt võttis natuke kukalt kratsima ruutkoodi kasutamine viideteks. Kes loeb praegu QR-koodi?


kolmapäev, 19. oktoober 2016

Meedianõuanne: Kuidas Evelin Ilves saaks oma jutusaate reitingute tippu?

Presidendi eksproua Evelin Ilvese jutusaate reitingud kipuvad laperdama küll üles, küll alla ja see võib murelikuks teha nii TV3 programmijuhi kui reklaamiandjad.
Saatejuht ise sooviks ilmselt, et töö televisioonis tooks leiva lauale pikemaks kui üheks telehooajaks. Seega tuleks teha midagi erakorralist.
Kui mina oleksin Evelin, siis püüaksin end ületada ja teeksin ettepaneku saatesse tulla oma järgmisel eksmehel Toomas Hendrik Ilvesel ning klaarida avalikult see Ärma talu rahastamise asi algusest peale ausalt ära.
Kui THI ei soovi saatesse tulla, siis võiks saatejuht esitada ühepoolselt selgitava monoloogi Ärma talu ülesvõtete taustal.
Mõlemal juhul oleks vaatajaedu garanteeritud.
Ja mis peamine, päästetud saakas ka saatejuhi usaldusväärsus, sest susserdaja imidžiga jääbki saate reiting laperdama.


Uppuja päästmine on uppuja enda asi

Tallinki uuel laeval ei ole ühtegi päästepaati, aga see eest on seal 2800 ruutmeetrit kaubanduspinda. Pealtnäha kõlab nagu shopahoolikute viimsepäeva paradiis.
Tõsi, laeval on päästeparved. Väidetavalt võimaldab uus tehnoloogia päästevahenditelt kokku hoida, kuna Megastar on uppumatu ja kui midagi pardal juhtub, suletakse probleemsed sektsioonid ja laev peab omal jõul lähimasse sadamasse jõudma.
Titanicut peeti samuti omal ajal väga moodsaks ja uppumatuks laevaks.
Estonia pidi ka uppumatu olema.
Probleem on lihtsalt selles, et pole olemas tehnoloogiat, mis välistaks inimeste ekslikkuse, lohakuse ja lolluse.


teisipäev, 18. oktoober 2016

Kui mobiliseeruda, siis kuhu?

Kui oled kaitsetahtega mees, aga mitte esimeses nooruses ja mitte Kaitseliidu või mõne jahiseltsi liige, aga tahad vaenlase maaletuleku korral siiski võitlusse oma panuse anda, siis selgub, et ei olegi kuskile minna.
Olen juba aastaid oma tuttavatelt sõjaväelastelt küsinud, et kuulge, öelge nüüd ausalt, kus kogunemine toimub, kust ma oma varustuse ja püssi saan? Kes on minu ülemus ja kus on minu jagu? Pole ju reaalne moodsas sõjas hangu või vikatiga maanteeserva rusikat viibutama minna.
Kui Tanki-Ants oli vägede ülemjuhataja, siis sain igal aastal vastuseks, et oota-oota, suured plaanid on valmimas, kohe varsti saadetakse sulle ümbrik, kust sa kõik teada saad, kuidas sõja korral käituda.
Seda ümbrikku ei ole ma veel saanud.
Tegelikult on küsimus laiem. Meedia vahendab iga päev uudiseid üha teravnevast olukorrast maailmas ja loob kolepilte meie suure naabri käitumisest. Nõrgema närviga inimesed on tõesti mures, mida kriisiolukorras teha. Mitte kunagi varem pole minult küsitud, et mida teha kui sõda algab, aga sellel aastal on erinevad inimesed küsinud seda juba päris mitu korda.
„Oodake ümbrikku!“ vastan mina. Mis mul muud öelda on.


Järjejutt "Müügimehe päevik" 3. osa

„On ikka väga kummaline, et mõni müügimees peab päevikut ja viitsib veel käsitsi kirjutada“ arutles Jaanson sõrmeotstega taas üle nahksete kaante libistades.
Uudishimu sai viisakusest võitu.
Esimesi lehekülgi sirvides heitis Laura taas pilgu üle avatud kontori, veendumaks, et teda ei jälgita. Muidugi kõõritasid kõik vanad olijad uurivalt tema poole silmi, kuid naine tegi näo, et ei pane vastsete kolleegide pilke tähele. Süvenedes üha enam ja enam sahtlist leitusse, vaibus tema esimese tööpäeva ärevus niivõrd, et ta mõne aja möödudes isegi unustas, kus istus ja milleks oli tulnud.
Tiitellehel ilutses tõeline tiitel:

Karl I
Müügiguru päevik

„Napoleon!“ turtsatas Laura ja keeras lehte.

1. jaanuar, uusaasta
Avasin lõuna paiku vaevaliselt valulised silmad ja tardusin ehmatusest – akna taga kõrgus lumehang. Päris lumehang, mitte mingi odav penoplastist või makrofleksist jõuludekoratsioon kaubanduskeskuse vaateaknal.
Kuklapoolelt kiirgav valu kadus nähtu mõjul hoobilt tahaplaanile. Midagi pidi kliimaga ikka totaalselt paigast ära olema, et kolmanda korruse akna taga kõrged hanged laiutasid.
Haarasin öökapilt ettevaatlikult pokaali Dom Perignoniga – head ja ajatut luksust võib ju aastavahetuse paiku endale lubada. Vedelikust eraldusid ketina jätkuvalt korrapärased süsinikumullid, kuigi klaas sai viimati täidetud kell kolm öösel. Imetlesin neid moodustisi mõned sekundid ja kallasin jooginõu sisu aplalt kurku. Kostus kihin-kahin, mullid paitasid mõnusalt kurgunibu. Üks kahest, kas kraam oli tõesti kvaliteetne, nagu asjatundjad kirjutasid või kõrbes seedekulglas rohkem kui enesetunne teada andis või oli tegemist mitmete tegurite ühismõjuga. Nii või teisiti  –  organismis laiuv sisekõrb vajas hädasti tervendavaid vedelikke.
Pruntis põskedega naine minu kõrval oli ajanud teki pealt ära ja magas nagu prullakas inglike renessansiaegselt maalilt. Michelangelo ja Raffael oleksid kindlasti sellist vaatepilti nähes sillas ning Shakespeare küsiks taaskord, kas olla või mitte olla.
Kultusliku kehaga uusaastakingitus, keda ma vaevalt tundsin, ei teadnud veel, et meid oli tabanud looduskatastroof ja ma jäin mõttesse, kuidas talle seda öelda.
Inglikese tuharal laiutasid sinkjad näpujäljed, aga need ei osutanud kodusele vägivallale, vaid öistele vallatustele. Kvaliteetne vahuvein suutis veinispetsialistide väidete kohaselt kihiseda pokaalis õhtust hommikuni ja hea naise tuharad pidid pärast korralikku laksu võdisema ligikaudu sama kaua. Ühesõnaga, tegime nimetatud teooria tõestuseks enne uinumist katse ning nagu juuresolevalt pildilt võis näha, võitis ülekaalukalt vahuvein.
Otsustasin eksperimendi jätkumise kasuks ja lõin kerge nähvakaga magaja kannika uuesti liikvele. Peale laksu kostus protestitaolist porinat, millest ei olnud võimalik mitte midagi aru saada, aga hääletoon reetis vastumeelsust. Jõllitasin kaaslast, sest ei mõistnud, kuidas nii kena väikese olevuse seest said välja tulla häälitsused, mis ümbritsevat helikeskkonda kuidagi ei rikastanud.
Vehkisin käega ja upitasin end aeglaselt aknani. Venitasin lõua vaevaliselt aknalauale, aga silmad puurisid üksnes valget lund, mille kohal laius selge sinine taevas. Võimas! Jääaeg! Jõudsin selle viimaks ära oodata!
Hädavaevu küünarnukkidele tõustes oli pettumus suur. Ei olnudki mingit jääaega. Lumi ei ulatunudki kolmanda korruseni, vaid oli tuisuga kuhjunud aknaplekile, kattes paarkümmend sentimeetrit klaaspinda ja jättes vaadates mulje enneolematust lumekogusest.
Siiski-siiski, tuli tunnistada, et jäine taevast sadanud ollus laiutas muljetavaldava paksu vaibana kõikjal, kuhu silm vaatama ulatus, kattes autod, puud, põõsad ja prügikonteinerid – üle aastate tõotas korralikku talve.

2. jaanuar
Ärkasin varakult, kui kuulsin läbi une, kuidas kojamehed saatsid ühes laialtlevinud slaavi keeles üksteist erinevatesse allpool vööd asuvatesse kehaorganitesse. Inimese anatoomiast paistis neil väga ühekülgne ettekujutus olevat, kuid seda, mida teadsid, väljendasid nad kirglikult.
Aknast välja vaadates nägin tüli põhjust – varem ärganud naabermaja õuehooldaja oli lume oma trepikoja eest meie poolele kuhjanud. Oleme siiski realistid, ega seda ei olnudki mujale panna, taevasse tagasi ju ei loobi.
Meie korteriühistu kondimootoriga lumesahk, kuuldavasti 1939. aasta väljalase, jäi igatahes nooremale vastassoost kojamehele võitluses kindlalt alla, kuna viimase oskus agressiivselt ja vähese sõnavaraga opereerida oli tunduvalt parem.
Andsin inglikesele põsemusi ja teatasin ametlikult, et kaks ööpäeva voodis lebada oli piisav, hullamisaeg sai selleks korraks läbi ning hakaku too end koju sättima.
Elu oli oma kurjuses mind õpetanud, et tüdruksõpradega peab olema äärmiselt ettevaatlik. Üle kolme päeva ei tohi neid enda juures mitte mingil juhul pidada, muidu ajavad juured alla ja hakkavad igasugu nõudmisi esitama. Kasutavad su nõrkused ja hetkelised peataolekud ära, pärast ei aita enam ussi- ega püssirohi, advokaadist rääkimata.
Üks peamisi nõkse poissmeeste võrku püüdmiseks on tüdrukutel pesupesemise nipp. Nad aelevad paar päeva süüdimatult mehe korteris ja teatavad siis, et puhas pesu on otsa saanud. Kui nüüd vastutulelikkust näidata ja pesupesemiseks luba anda, siis on kõik läbi, sest pesu tahab ju ka kuivatamist ja triikimist – ühesõnaga, päev möödub päeva järel, pesuprobleemile järgneb tühja kõhu mure ning tüdruk on oma soovidega nagu puuk sul küljes. Ükski vaktsiin ei aita!
Õhtul helistasin vanematele ja soovisin head uut aastat. Ebausklik ema oli rõõmus, et esimeseks helistajaks osutus meesterahvas. Vanamees pobises, et vahet pole – kõik aastad olevat ühtmoodi sitad. Ta ei suuda juba ligi paar kümnendit oma kommunistlikust minevikust kuidagi vabaneda, muudkui viriseb ja kirub kogu aeg. Selgitasin talle küll alles hiljuti, et meie rahvas on poliitilises mõttes juba ammu puu otsast alla laskunud, inimesi ei pea enam apelsinide, sukkpükste ja muu defitsiidiga valima meelitama, aga mu bussijuhist isa ümiseb ikka oma mantrat rahvaste sõprusest, võrdsest palgast ja töörahva võimust. Täielik sots! Ma ei taha siin küll enam mingit töörahva riiki näha! Pöäkk!

3. jaanuar
Ümbernurga poes ei olnud labidaid, ei lumelabidaid, ega neid teisi, millega potipõllumehed maad tuhnida armastavad. Kõik esemed, millega oli võimalik soliidseks inimeseks jäädes lund rookida, olid ära müüdud. Absoluutselt kõik.
Naabrinaine eemaldas oma põrnikalt valget kihti suure kadakase pannilabida ja lõikelauaga. Need oli ta ilmselt suviselt puhkusereisilt Saaremaale koju vedanud. Soovitasin tal lõikelaua taha teibiga kinnitada harjavarre, et konstruktsioon hädapärase labida mõõdu välja annaks. Sain üheselt mõistetava pilgu osaliseks, mis soovitas mul harjavarre teatud kohta pista. Kliima sakib ikka täiega!
Keksisin oma auto ümber jalalt jalale ja püüdsin meelde tuletada, kas toas võiks olla midagi, millega lund kaevata, kui juurde astus ühistu esimees ja küsis etteheitvalt, miks mul labidat ei ole. Humorist! Vastasin, et ega ma matusebüroos hauakaevajana tööta, et peaksin igaks juhuks korteris või pagasnikus kaevamisvarustust käepärast hoidma.
„1968. aastal oli sama jama, tohutu lumi, ma pean sellest ajast alati labidat löögivalmis,“ teatas esimees targutavalt.
On ikka uskumatu tüüp! Neljakümne aastaga läheb viimanegi labidas lehte või ajab juured alla. Kujutan ette, mida ta veel igaks juhuks löögivalmis hoiab – purki mustikamoosi 1974. aasta suvest – äkki teeb keegi pannkooke, rebenenud gaasimaski 1982. aasta üleliidulistelt tsiviilkaitseõppustelt – võib-olla kutsub keegi karnevalile elevanti mängima, kondoome – vahest kingib mõni sõber jõuludeks viagrat.
Olen alati imestanud inimeste harjumuse üle igasugu „ äkki-läheb-vaja“ kola koguda. Nii palju muuseume meil nüüd ka ei ole, et kogu mammona järeltulevatele põlvedele vaatamiseks välja panna.



esmaspäev, 17. oktoober 2016

Vidinate orjus (Inimese loomuses on kedagi või midagi orjata)

Maailmas võtab üha hoogsamalt võimust nomofoobia ehk haiglaslik hirm mobiiltelefonita jäämise ees. Seda ärevushäiret on rohkem täheldatud Aasia kandis, aga usun, et Eestist leiab ka kindlasti terve hulga nomofoobikuid. Meil lihtsalt pole seda teemat väga uuritud.
Kui mõtlema hakata, siis on päris kole lugu, kui nutifon võtab võimu sinu elu üle ja hakkab täiega käitumist ning otsuseid mõjutama. Kas polegi see aeg siis juba käes, mil robotid jämeda otsa enda kätte haaravad – asjade internet on ukse ees ja on mõne aasta küsimus, kui külmkapid meile tööle helistama hakkavad ning kurdavad aeguma hakkava piima üle. Tulevik on juba kohal.
Telefonita jäämine ei oleks katastroof, kui me ei liiguks ühiskonna poole, kus inimesed ei oska näost-näkku suhelda ja on tehnoloogia arengu tulemusena muutunud järjest üksikumateks. Meil on justkui kõik olemas: läpakad, tahvelarvutid, nutifonid, pulsikellad … aga pole seda lähedast inimest, kes sind õigesti mõistaks.
Teine probleem on nooremate põlvkondade kiire kaugenemine elusloodusest isegi sellises loodusrikkas riigis nagu Eesti. Paljud ei oskagi enam ilma äppideta hakkama saada – seenele seeneäpiga, ilmavaatlused ilmaäpiga, toidutegemine toiduäpiga …
Reaalse maailma tajumiseks ja meelte kainestamiseks soovitan mõnel päeval teadlikult jälgida oma mobiilikasutust. Võtke paberileht ja pange kohe kirja, palju tegite kõnesid, saatsite sõnumeid, lappasite Facebooki või muid suhtluskeskkondi, vaatasite uudiseid jne. Kui võimalik, pange kirja ka kõikideks tegevusteks kulunud orienteeruv aeg. Uskuge, saate enda kohta nii mõndagi teada, vähemasti vastuse küsimusele kuhu see aeg küll kaob ja miks mõned asjad ei edene nii kiiresti kui sooviks.
Ilmselt on keegi juba kuskil kribamas raamatut „Kuidas nutifonita ellu jääda?“. Tegemist on kindlasti raamatupoodide tulevase müügihitiga. Kui taoline teos ilmub, loosin oma blogi lugejate vahel välja.



Viinakuu kibedad viinad

Pole kuigi haruldane, kui sõidad nädalavahetusel õhtuhämaruses või päris pimedas mööda maanteed ja avastad autolaternate valgusvihus ootamatult mõne taaruva purjus mehe. Veel hullem, kui taoline kodanik vingerdab rattaga teepervel, asfaldi ja kruusa ebakindlal joonel.
Rõivastus on sellistel tavaliselt kaitsevärvi, kas tumeroheline, pruun, hall või must. Väga harva on neil küljes helkur või midagi helkivat. Seetõttu avastad mõne mehe teelt täiesti ootamatult ja oled sunnitud järsku pidurdama või rida vahetama, et ei juhtuks kõige halvem.
Pika juhikogemuse jooksul olen neid tüüpe palju näinud. Mõtlen, et kas neil on elust ükskõik või ei ole lihtsalt kedagi, kes meelde tuletaks – kui jood, istu kodus, aga kui seiklema kisub, kanna helkurit või palu mõnel lähedasel end sõidutada.
Kõik nad on ju kellegi isad, vennad, pojad, mehed, töökaaslased, sõbrad.
Otsustasin autosse võtta peotäie helkureid – kui selliseid taaruvaid tegelasi näen, pean kinni ja riputan külge. Maailma sellega ei päästa, aga ehk hoiab kellegi peres kõige kurvema ära.


pühapäev, 16. oktoober 2016

See vana hea keedumoos

Hommikuti peab sööma midagi, mis annab terveks päevaks vähemalt ühe mõnusa emotsiooni argirähklemisega toimetulekuks kaasa. Minu jaoks on see keedumoos. Olgu maasika-, õuna-, või kirsimoos, vahet pole, aga peab olema vanaemade kombel kokku keedetud ja suhteliselt paks.
Seda moosi ma panen siis lusikaga törtsu pudru või röstsaia peale, et oleks selline mõnus magus nups, mis tuletab lapsepõlvest ja üldse suvedest igasugu toredaid asju meelde.
Keedumoos on nagu kontsentraat elu helgemast poolest.
Kõige selle kõrval on mul täitsa suva, et toitumisteadlased ei pea keedumoosi enam miskiks ja paljud topivad suvel oma külmikud triiki toormoosi täis.
Olgu peale, võib-olla säilib niimoodi isegi mõni vitamiin, aga nende jääplönnidega majandada – tänan ei! Tulemuseks on ju magus vesine lörts.
Nii et keedumoos – see on ikka ehtne!



laupäev, 15. oktoober 2016

Kas Lasnamäe sünnitab vene partei eesotsas Edgar Savisaarega?

Postimehe andmetel kinnitas Keskerakonna praeguse juhi Edgar Savisaare tuliseim toetaja Peeter Ernits pärast tänast volikogu, et Savisaar ei osale tõenäoliselt järgmise aasta kohalikel valimistel Keskerakonna nimekirjas, vaid teeb Tallinnas oma konkureeriva nimekirja.
Kust on Savisaar läbi aegade saanud kõige suurema toetuse? Loomulikult Lasnamäelt!
Milline on Lasnamäe rahvastiku koosseis?
Elanike rahvuslik koosseis on Lasnamäel mitmekesine. 2014. aasta 1. jaanuari seisuga elab linnaosas kõige rohkem venelasi 60,2% (71 163), eestlasi 27,2% (32 153), ukrainlasi 5,5% (6502) ja valgevenelasi 3% (3546). Ülejäänud rahvustest elanikke on kokku 4,1% (4847) ning eraldi võttes jääb iga üksiku rahvuse osakaal kogu elanikkonnast alla ühe protsendi. (Allikas: Tallinna Lasnamäe linnaosa arengukava 2015 – 2020).
Kui Savisaare tiib lähiaegadel nurka surutakse, näeme me peagi tõusmas radikaalset vene parteid, mis hakkab rõõmsalt Moskvale silma pilgutama ja jõuliselt kellama, kuidas vene rahvuse esindajaid alatult Eestis ahistatakse. Viimane omakorda on vesi EKRE veskitele.
Seega, radikaliseerumine jätkub mitmel rindel.
Kas meil on varsti veelkord põhjust hüüda: „Peatage Lasnamäe!“?


Pekske Kadasikku, Kadastik oli päälik!

Mart Kadastik
Nüüd ma siis kirjutan
ELUTÖÖRAAMAT
Kirjastus Varrak, 2016

Poleks iial arvanud, et Postimehe endist peatoimetajat ja endist Eesti Meedia juhti Mart Kadastikku tabab pärast mälestusteraamatu avaldamist laviinina suhteliselt räme kriitika ja osati suisa mahategemine.
Vastased on Kadastiku suhtes olnud kohati nii armutud, et mulle kerkis võrdlusena silme ette 1881. aastal ajalehe „Oleviku“ asutanud ajakirjanik Ado Grenzstein, keda materdati täiega selle eest, et ta justkui loobus rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Grenszteinile läksid süüdistused omal ajal nii hinge, et ta asus elama Prantsusmaale, kus temast sai väidetavalt antisemiit, kelle meelest Eesti esijuut olevat Postimehe peatoimetaja ja hilisem omanik Jaan Tõnisson (sic!).
Ajalugu justkui korduks. Vähemalt osaliselt.
Mina kuulsin esimest korda elus Mart Kadastiku nime Tartus, ühes Liiva tänava eramaja köögis. Õppisin siis vist kaheksandas klassis.
Vanaonu Julius, keda olin külastamas vanaisa Leopoldiga ja kes oli varjanud end peale sõda nõukogude võimu eest Laeva kandi metsades, kasutas Staadioni tänava hullumaja – nii seda rahva suus kutsuti – et imbuda tagasi inimeste sekka ja normaalse elu juurde. Ta töötas seal sanitarina, et nõukogude organitele mitte silma torgata.
Juliuse kõige tähtsam ülemus oli Mart kadastiku isa Heiti Kadastik, kellesse vanaonu suhtus suure aupaklikkusega – sõda näinud Julius ei olnud lömitaja, sellel aupaklikkusel oli muu põhjus. Ja vanaonu käest ma siis kuulsingi, et tema ülemuse poeg on „Edasi“ toimetaja.
Aga nüüd raamatu juurde!
Jah, õigus on neil, kes ütlevad, et raamat kubiseb kibestumisest. Võib-olla oleks pidanud autor kogetud sündmustega pisut suuremat ajalist distantsi hoidma ja laskma mälestustel ning emotsioonidel settida, sest suur osa inimesi, keda Kadastik raamatus esile toob on hea tervise juures ja jätkuvalt meediamaastikku kündmas. Nii mõnigi neist võib tunda end solvatuna.
Pealegi ei ole usutav, et ajakirjandustegelase elutöö lõppes käesoleva raamatuga. Või on see ühtlasi ka hüvastijätukiri?
Teisalt on tegemist väga otsekohese ja kirgliku teosega, mida lugedes võib aru saada, et autor tõesti armastab ajakirjandust ja on teinud selle arendamiseks rasket tööd.
Kibestumist ja kirge saadab aga tume minevikuvari, võiks isegi öelda Kadastiku teine mina, nimega Jaak Kaljo – naiivsevõitu ajakirjanik, nõukogude propagandamasina tööriist.
(Milline suurepärane näidendi teema selles paaris kätkeb!)
Mina ei tea, kui paljudele Kadastik oma artiklitega liiga on teinud, aga tundes meedia omapära, siis on ikkagi nii, et ajakirjanik loob artiklitega avalikkusele oma subjektist mingisuguse kuvandi ja Kadastik on loonud päris mitmele dissidendile vinge kuvandi ajal, kui ühiskonda suukorvistas totaalne tsensuur ja teisitimõtlejail oli leheveergudele peaaegu võimatu saada.
Aga see väike pluss ei rahusta kindlasti südametunnistust ja nii püüabki autor raamatus leida põhjendusi ja õigustusi, miks just nii läks, et tema KGB-ga seotud minevik on kõigil hambus. Liiga segased selgitused! Meie ühiskond, kus paljude inimeste peamiseks emakeelseks sõnaks on saanud „jep“, ei vaja keerulist mis-miks-kuidas psühhoanalüüsi, vaid selget ülestunnistust ja vabandust.
Elu jagab meile igal hommikul uued kaardid välja ja alati ei ole need võidukaardid.
Autor on üsna värvikalt kirjeldanud Eesti meediamaastiku telgitaguseid – väljaannete arengut, müüke, ülevõtmisi. Väga põnev on raamatus jälgida Postimehe muutumisi ja selles osas aitab kirglik kirjeldusviis muidugi kaasa – kohati on tegemist lausa põnevikuga!
Raamatu nõrkuseks, aga samas heaks õppetunniks pean seda, et kunagi ei tohi taolisi tekste kirjutama asuda nii-öelda kibestunud peaga ja kättemaksuhimus.
Aga Kadastik on kahtlemata vastuoluline isiksus ja töötamine juhtpositsioonil kahe erineva riigikorra ajal on aidanud sellele tublisti kaasa. Sellepärast saab tema elutööle hinnangu anda ainult aeg, kaasteelised saavad praegu vaid osatada, parastada või moka otsast ka kiitust avaldada, nagu paljud ka häbelikult on teinud.
Muide, Ado Grenzteini vaadatakse nüüd, rohkem kui sada aastat hiljem hoopsi positiivsemas valguses. Arvan, et nii läheb ka Mart Kadastikuga.




reede, 14. oktoober 2016

Järjejutt "Müügimehe päevik" 2. osa

Mattklaasidega nõukaris, mida kerge põlgusega puuriks kutsuti, istus ümber laua kaheksa inimest. Kilu tervitas kõiki ja pani käe sõbralikult Laura õlale. „Saage tuttavaks, tema on meie uus ja täieõiguslik müügiosakonna liige. Palun räägi oma tulevastele kolleegidele endast paar sõna.“
Uustulnuk punastas kergelt ja vihjas tosina lausega ametitele, mida ta varem oli pidanud. Kuulajad põrnitsesid enamasti ükskõikselt enda ette, üks neist sodis midagi kalendermärkmikku.
„Päris magistrikraadiga pole meil siin kedagi olnud. Liigne haritus ei tule üldiselt müügitööle kasuks,“ nentis mürgiselt umbes kolmekümnendates prillide ja vuntsidega meeshing, kes näitas liituja suhtes üles põhjendamatut umbusku.
„Elame-näeme, oleme ikka üksteisele toeks,“ püüdis Ester tekkinud naginat siluda.
„Saab näha jah, Karlist jäi päris kobe kliendiportfell maha, TOP-käibega firmad ja puha. Kui see nüüd kasutamata jääb, siis hüvasti aastaboonused!“
Laura ei tundnud äkitselt sugugi, et tegemist oleks väga sõbraliku meeskonnaga.
„Tutvustan sulle meie tiimi liikmeid,“ püüdis Kilu kohtumisega rutakalt edasi minna. „Kelle nime ütlen, viipab käega. Alustame Eiast – tema tegeleb sisustusvaldkonnaga, Sirli Kiiver – kosmeetika ja kodukeemia, Martin – ehitus ja kinnisvara, Kalev – autod, Taaniel – pangad ja kindlustus, Piia – eriprojektid, Anno – transport ja logistika, Maret – vaba aeg ja kõik sinna juurde kuuluv.“
„Seks,“ ühmas Kalev.
„Üldse ei olnud naljakas,“ nähvas Maret huuli torutades ja norivat kõrvalistujat küünarnukiga ribidesse togides. „Siga!“
Kalev irvitas.
„Sulle jääb siis tehnoloogia ja tööstus, välja arvatud toiduainetetööstus, nagu rääkisime,“ pöördus Ester Laura poole. „Ma näitan nüüd, kus sa istuma hakkad. Kõik teised on vabad!“
„Kas trikoovooru ei tulegi?“ küsis Martin.
Piia vaatas talle kulme kortsutades otsa ja puuris sõrmega oimukohta.
„Nagu lasteaed, ausõna …“
Ülemus juhatas Laura avatud kontori kõige tagumisse nurka, mida eraldas osaliselt ülejäänud ruumist ümar betoonsammas.
„Siin on sinu töölaud, läpakaga läheb paar tundi aega, kuni itipoisid kõik sinu jaoks kohaldavad. Loodan, et see omaette nurgake meeldib sulle, vähemasti Karlile küll meeldis, ta tegi oma tööd siin hästi. Kliendid sulasid tema käte vahel. See tähendab leebusid. Või õigemini armusid. Ahh, see pole praegu üldse tähtis! Sea end sisse, küsi sekretärilt vajalikud kantseleitarbed, peale lõunat räägime tööst ja vaatame maja.“
„Hea küll.“
„Ahjaa, lõunat saab süüa viiendal korrusel – liftiga üles ja paremat kätt. Toidud pole üldiselt väga maitsvad, aga see eest kaloririkkad. Salateid kõlbab suure näljaga hädapärast näksida. Topsijogurtid on ka enam-vähem poehinnaga.“
„Tänan soovitamast!“
Kilu lahkus ja Laura istus tühja laua taha. Ta põrnitses segaste tunnetega tükk aega enda ette, suutmata uskuda, et unistus uuest töökohast oli teoks saanud. Seejärel surus ta pöidlad kramplikult rusikasse, vaatas aknast välja taeva poole ja sosistas: „Aitäh! Aitäh! Aitäh!“
Veidi rahunenud, nihutas naine laua alt välja sahtliboksi ja asus ükshaaval sahtlite sisu üle vaatama. Kõige ülemises oli peotäis kirjaklambreid, paar tabletti ibuprofeeni, kolm harilikku pliiatsit ning Hesburgeri sooduskupong.
Järgmine sahtel oli tühi.
Kolmandas vedeles pisut kulunud moega Playboy ajakiri, mille kaanel ilutsesid kuivanud kohviplekid ja markeriga joonistatud prillid kaanetüdruku paljastatud rindade kohal.
Neljandas, kõige alumises ja mahukamas sahtlis pesitses rippmappide hoidja. Tosin mappi oli tähistamata ja need ei sisaldanud esmapilgul mitte kui midagi. Siiski potsatas ühe vahelt välja Lõuna-Eesti turismitalusid tutvustav buklett, mille servale oli pastakaga kirjutatud telefoninumber ja naisenimi Eva.
Kui Laura kummardus trükist põrandalt üles tõstma, märkas ta, et mappide tagant paistab välja midagi raamatutaolist. Naine ajas käe sügavamale sahtlisse ja sai sealt kätte kõvade kaantega pruuni märkmiku, mille peal ilutses hõbedane triviaalne kiri „Per aspera ad astra“.
Lähimal uurimisel selgus, et tegemist ei olnud traditsioonilise kalendermärkmikuga, vaid pigem meenutas see külalisteraamatut, mis kubises sissekannetest. Need kanded olid tehtud konarliku, kuid hästi loetava käekirjaga. Teksti illustreerisid pastakajoonistused ja ääremärkused.
Esimestest ridadest sai Laura aimu, et tegemist oli kellegi väga isiklike mõtetega  ja ta pani häbelikult ringi vaadates raamatu käest. Ei tundunud aus lugeda võõraid salajasi märkmeid.
„Aga milleks oma päevikusse veel ääremärkusi lisada? Ehk on see ikka mingi uurimustöö.“
Naine vaatas veelkord kaante vahele. Ei, ikka päevik, mis päevik.
„Annan hiljem sekretärile ja palun omanikule ära saata.“
Kuid midagi jäi hinge kripeldama ja see kripeldus muudkui paisus.



neljapäev, 13. oktoober 2016

Rail Baltic – Surm punanahkadele (loe: eestimaalastele)!

„Meil on seda raudteed kindlasti vaja.“ – Kersti Kaljulaid

Uus Eesti Vabariigi president teab, milleks meile Rail Balticut kindlasti vaja on, aga enamik meist ei saa üldse pihta, milleks ja kelle huvides mäng käib.
Tegemist oleks nagu mõne vana vesterni haleda uuslavastusega, kus raudteekompanii tüübid üritavad iga hinna eest farmeritelt maa kätte saada ja tüütud pärismaalastest punanahad lastakse lihtsalt maha.
Selge on see, et juba ootavad hingevärinal ja hüppevalmis oma noosi teatud kitsad informeeritud ringkonnad, kes näevad projektist harukordset majanduslikku tulu tõusvat. Lauale käiakse ju miljardid ja ootamatuteks kuludeks veel mõni miljard lisaks. Ahnuse aururull hakkab veerema Tallinnast Varssavi poole – hävineb maa, hävineb loodus, hävinevad inimeste eluasemed, nende harjumuspärane elustiil ja elud.
„See on progressi hind,“ tahaks mõni kindlasti vastukaaluks öelda.
„Kas sina siis ei tahagi kiiresti Euroopasse? Või Riiga?“ küsib teine.
„Majanduskasv! Majanduskasv! Majanduskasv!“ skandeerib kolmas.
„Uued rongid on ägedad …“
Täna ei ole olemas ühtegi vettpidavat põhjendust, miks me peame väikese Eesti pooleks jagama ja armistama. Miks me peame niigi ääremaastuva Ida- ja Lõuna-Eesti koos Tartuga ülejäänud riigist eraldama raudteetammiga, kust ei pääse normaalsel moel üle ei loomad ega inimesed?
„Transiit, kaupade liikumine ja jälle majanduskasv,“ väidavad magnaadid.
No kuulge! Kui Eesti oleks nii vinge transiidimaa, siis meil oleks ammu kõik sadamad kaupade alla maetud, aga ei ole.
Reisijaid meil ka ei jagu, isegi kui viimane Lapimaa ukki koos oma mummiga tahaks rongiga Varssavisse sõita.
Tõde on ilmselt kusagil olemas ja fakt on see, et Euroopa kurnatud põllud ja hiigelkasvuhooned vajavad meie fosforiiti nagu hingeõnnistust. See teeb rahutuks.
Seni, kuni pole selgeid vastuseid, miks Rail Balticut rajada soovitakse ja just taolisele trassile rajada soovitakse, ütlen kindla EI.


Varsti läheb hirmsaks kõrvitsapuurimiseks

Globaliseerumise vastu on üksikisikul väga raske astuda. Kui ikka eestlastele kangesti meeldivad zombid ja Halloween, siis Mardi ja Kadriusku inimestel pole muud parata, kui päästa vähemalt kõrvitsate sisu, mis paljudes peredes lihtsalt prügikasti lendab.
Pakun sellepärast välja ühe lihtsa, hästi kõrvitsase kõrvitsarisoto retsepti:

50 g võid (olen asendanud ka oliiviõliga)
1 hästi peeneks hakitud keskmine sibul
Paar-kolm küüslauguküünt
300 g risotoriisi
500 g tükeldatud kõrvitsat (ca 0,5 cm läbimõõduga tükid)
2 dl kuiva valget veini
Ca 1 liiter kuuma kana- või aedviljapuljongit
Hakitud peterselli
100 g parmesani (sobib ka mõni muu kõvem juust)
Soola
Musta pipart
Muskaatpähklit (kui juhtub olema)

Hauta madalal kuumusel mõned minutid sibulat võis/õlis, lisa küüslauk ja hauta veel mõni minut, kuni sibul on klaasjas.
Lisa riis ja kuumuta paar minutit rahulikult segades.
Lisa tükeldatud kõrvits, sega ja kuumuta kõike samuti mõned minutid.
Seejärel lisa vein ja lase segul keema tõusta.
Nüüd lisa kulbiga aeg-ajalt puljongit, sega ja lase riisil paisuda, kuni maitstes avaldab riis hambale veel kerget vastupanu.
Siis lisa juust, hakitud petersell ja maitseained. Sega kõik korralikult läbi ja kanna lauale.

Söö ruttu, et zombid jaole ei saaks.


kolmapäev, 12. oktoober 2016

Pahur Soome papi

„Toriseja“
Režissöör Dome Karukoski 
Soome 2014

Vahel harva puistan Telia filmiriiulit ja sedagi enamasti siis, kui endal on vaim täiesti väsinud ning ei suuda enam maailmale vastu särada.
Viimati sattusin ühe Soome filmi peale, millel pealkirjaks „Toriseja“. Pealkiri ja filmi tutvustav pilt tekitasid assotsiatsiooni Jack Lemmoni ning Walter Matthau „Vanade torisejatega“, kus kauaaegsed sõbrad üritasid üksteist vahetpidamat üle trumbata.
Siiski olid tekkinud seosed meelevaldsed – soomlaste „Toriseja“ pakkus küll ridamisi tragikoomilisi hetki, kuid põhiliselt oli tegemist liigutava looga põlvkondade vahelistest erinevustest, mis maalis üsna tõetruu pildi soomlaste elust ning tõekspidamistest.
Tore ja südamlik filmielamus.


teisipäev, 11. oktoober 2016

Järjejutt "Müügimehe päevik" 1. osa

Laura Pintsel lõõtsutas viimaseid meetreid läbides nagu mõne Skandinaavia panga jooksuürituse hapnikuvõlas harrastussportlane, kes on võtnud eesmärgiks iga hinna eest tasuta Tallinn - Helsingi laevapiletid võita. Ta jõudis moodsa ärikvartali merepoolsel serval laiutava büroohoone juurde täpselt kolmveerand üheksa ja peatus hiigelpeeglit meenutavasse fassaadi peidetud sissepääsu ees, et võtta paar hetke rahunemiseks – hilinemise hirmus värskest lumest läbi kahlamine oli naise põsed õhetama ajanud ja pulsi üles löönud.
„Issand, Issand, Issand, tee nii, et ma ei hakkaks higistama!“
Siin, kõigest kümneminutilise kiirkõnni kaugusel kesklinnast, asuski tema uus töökoht, mille saamiseks oli vaja läbida poolteist kuud vältav värbamiskadalipp. Sada kakskümmend kuus inimest ühele kohale ei jätnud esmapilgul palju läbilöögivõimalusi, kuid ootusärevate päevade möödudes, vestluste ja testide järel, muutus kandideerijate ring üha ahtamaks, kuni ühel päeval saabus meilile suurepärane teade: „Olete osutunud valituks.“.
Laura oli uut väljakutset väikeriigi mõistes kaunis pirakas, põhjamaiste välisomanikega ning paarisaja töötajaga meediakontsernis ihaldanud juba pikemat aega, vähemalt paar viimast aastat.
Liikusid jutud, et tegemist oli töötajasõbraliku käitisega, kus hinnati igaühe personaalset panust ja kus valitses üksteist igati toetav, sõbralikult töine õhkkond.
Räägiti sedagi, et palgad olid selles firmas keskmisest kõrgemad ja lisatasud ning boonused tulemusliku töö eest laienesid kõigile, alates koristajast ja lõpetades peadirektoriga.
Ja mis peamine, Laura vajas kindlapiirilist stabiilset tööd peresõbralikus ettevõttes, sest tal oli saanud karjääri tegemisest kõrini – ametialane rühkimine ja bioloogilise kella üha valjenev tiksumine olid asendunud selge otsusega võtta tempot maha, luua perekond või leida vähemalt lähedane sõber, kellega oleks võimalik rõõme ja muresid jagada.
Suurtes kontorites võis isegi magavale kassile mõni hiir kompu poisi näol suhu joosta. Nõnda vähemasti oli juhtunud sõbranna Katiga pangas ja Signega rahandusministeeriumis.
Uus tööandja müügiosakonna juhi Ester Kilu esindatud isikus oli palunud tulla kella üheksaks, koosoleku alguseks, aga Laural läks uni vastsele töökohale mõeldes kaunis varakult ära ja nii pidas ta igaks juhuks targemaks jätta väike ajavaru. Korrektsust hindava ja veidi ebauskliku inimesena ei soovinud ta kohe esimesel tööpäeval kontorisse hilineda, pidades seda halvaks endeks, mis võis tulevikku negatiivselt mõjutada.
Naine hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, trampis jalgadega suurema lume saabaste küljest lahti ning kadus hetk hiljem büroohoone pöördukse vahele.
Pikk, brünett, pisut täidlane ja silmipimestavalt valgete, sajaprotsendiliselt hambuvate hammastega sekretärineiu tervitas uustulnukat laua tagant. Õpitud naeratusega palus ta hetke oodata, kuni proua Kilu ülakorruselt peadirektori juurest nõupidamiselt naaseb.
„Härra Kotovil oli temaga üks väga pakiline asi arutada. Võib-olla kohvi? Või teed?“ küsis sekretär.
„Tänan, ei! Mul on hommikukohvi juba joodud.“
„Ehk soovite siis lugeda värskeid ajalehti-ajakirju?“
„Ma parem istun ja ootan niisama.“
Laural oli allpool rindu veidi õõnes, pisut iiveldama ajav tunne. Ilmselt ärevusest. Ta nööpis mantli lahti, harutas salli kaelast ja toetas end sirgeselgselt diivaninurgale, kust temast mõne minuti jooksul terve salk uudishimulikke nägusid möödus – naistel pilk nagu kriminaalpolitsei uurijatel, meestel nagu kaupa hindavatel ostujuhtidel.
Viimaks saabus juuksejuurteni õhetav Ester Kilu, lükkas klaasukse hooga pärani ja prahvatas sekretäri suunas: „Vana kuradi sokk! Jälle pole rahul! Või tema ei näe sädet müügimeeste silmis! Ora tagumikus ja säde silmis – see pole võimalik!“
Nähes uut töötajat, kohmetus Kilu silmnähtavalt, manas viivuks näole virila naeratuse ja paristas kiirelt: „Tere Laura, sind ma ootasingi, jõudsid just õigeks ajaks, pane mantel garderoobi puu peale, ma tutvustan sind koosolekul tulevastele kolleegidele ja siis näitan, kus sinu töökoht saab olema.“


Parts pagendatakse?

Eelmisel Eesti Vabariigi iseseisvusperioodil oli president Konstantin Pätsil kombeks oma poliitilisi rivaale või lihtsalt tüütuid inimesi, kes tema valitud poliitilise suuna renomeed määrisid, pagendusse saata.
Siberi avarusi ei olnud käepärast ja nii radikaalseid samme ei oleks Konstantin ilmselt astunudki, aga muu maailm oli eestlastele lahti ja nii potsatasid igasugu tülikad tegelased erinevatesse riikidesse kaunis soojadele ametikohtadele, mida omades oleks kummaline olnud Eesti Vabariiki avalikkuse ees siunama hakata. Samuti jäid oponentide käed kaugelt liiga lühkeseks, et Toompea vastu kohapeal mingeid aktsioone korraldada.
Nii näiteks toimiti paadunud sotsialisti Karl Astiga (kirjanikunimega Karl Rumor), kes kupatati 1939–1940 aastatateks Eesti Vabariigi Stockholmi saatkonna pressiatašeeks.
Sama skeem võib tänapäeval veidi moodsamal kujul toimida Juhan Partsi puhul, kes on oma jonnakuses ja vigade mittetunnistamises muutunud tagatubadele tülikaks ja võib valitsuskoalitsiooni kuuluvatele erakondade laevukestesse palju ohtlikke auke puurida. Väljakutseid tal siin ju ei ole, töötukassase ta arvele end võtnud ei ole, käib ja joriseb ainult oma teenetest Eesti riigi ees, mida me kõik väga hästi teame – Estonian Air, praamihanked, IRL-i huku äärele viinud kanamunakampaania jne.

Ühesõnaga, pole välistatud, et Parts saadetakse Euroopa Kontrollikotta ca 15 000 eurose netokuupalgaga pagendusse ja jääb ainult loota, et ta ei hakka 10 aasta pärast Eesti presidendiks kandideerima nagu Siim Kallas, kes millegipärast arvab, et sobib igasse pulma peigmeheks.


esmaspäev, 10. oktoober 2016

Pakaa, jänki!*

Eile õhtul pidas president Toomas Hendrik Ilves telepurgi vahendusel oma rahvale lahkumiskõne, millest kumas tavapärast arrogantsust ja tüdimust.
Ega ma oodanudki mingisugust ilmekat deklameerimist – eks tal ole sellest kõigest siiber, nagu võib välja lugeda tema arvamusavaldustest. Kaks ametiaega pideva rahulolematuse ja ärevushäirete all kannatava rahva jaoks president olla on liig mis liig.
Ilmselt lahustusid selle aja jooksul kõik emapiimaga omandatud ja Ameerika Hääles võimendunud rahvusromantilised tunded tugevasti, sest pärismaalaste iseloom osutus keerulisemaks kui laulva revolutsiooni keeduvahus võis aimata. Kõik ei soovinudki sinimustvalget lehvitades kartulikoori sööma jääda, ambitsioonid olid suuremad – Hansapank, Skype, E-riik, küberjulgeolek …
Ometi on ametist lahkuv president selle tüütu ja isepäise rahva najal soliidselt loorbereid ja jõukust kogunud ning saab nüüd eluhüvesid edasi nautida. Õnne, edu ja väärikat vananemist talle!
Kusjuures, see ei ole mingi kadedusest kantud õnnesoov – ma ise seisin 10 aastat tagasi Estonia juures Ilvese pooldajate leeris pöidald pihus ja soovisin, et nomenklatuurikommunist Arnold Rüütli ametiaeg ei pikeneks. Seega olen Ilvese õnnestumistes ja ebaõnnestumistes kaudselt kaasvastutaja.

*Eestis elavate venelastega suheldes olen täheldanud, et nende kuvand president Ilvesest on suures osas ühesugune – tegemist on jänkiga, kelle USA võimud oma marionettriigi etteotsa mahitasid.

NZPGWTJA

laupäev, 8. oktoober 2016

Depressioonist viidud

„Varesele valu …“
Eesti Draamateater

Mõtlesin eile, et huvitav-huvitav, millised emotsioonid minus tekivad, kui minna teatrisse pärast pingelise töönädala lõppu kerges stressis ja väsinuna vaatama Eesti Draamateatrisse depressiooni käsitlevat näidendit.
Olin algul pisut skeptiline kahes mõttes. Esiteks olen kogenud, et peale intensiivset tööpäeva ei taba meeled enam eriti tundlikke noote ja nii olen tegelikult selliseid sundistumisega üritusi argiõhtutel teadlikult vältinud.
Teiseks, ütlen ausalt, et Eesti Draamateatri nii mõnigi lavatükk on jätnud toore või sellise ülejala mulje, nii et olen pidanud keset etendust targemaks lahkuda. Ükskord imestas isegi üks garderoobitädi umbes nii: „Oi, te olete alles esimene, kes seekord lahkub, üleeile läks palju rahvast poole pealt minema …“
Selles mõttes on päris raske teha otsuseid, kuhu ja mida teatris vaatama minna, sest mulle tundub, et arvustused ei ole meedias alati ausad ja ei võimalda potentsiaalsel vaatajal selgeid valikuid teha. Vabandust, aga meie kriitikud ei julge välja öelda, kui tegemist on jamaga.
Sellepärast ootan alati, kuni lavatükk end nii-öelda sisse sööb ja tutvusringkonna hulgas häid hinnanguid kogub. Pole enam selles eas, et valimatult kõike vaadata ja raisatud vabast ajast on ju kahju!
Aga nüüd etendusest „Varesele valu …“.
Kui lavale ilmusid kõigepealt naksitrallid ja kooliõpilased saalis rõõmsalt nihelema hakkasid, siis mõtlesin, et oot-oot, ma ei ole päris kindlasti selle etenduse sihtgrupp.
Õnneks eksisin, sest järgnevad depressiooni all kannatanud inimeste dokumentaalsed lood, mida näitlejad esitasid, olid suhteliselt tõepärased ja tõstsid minus esile mitmeid kujutluspilte oma elu kõige depressiivsematest hetkedest – äratundmist oli, aga sellega ei kaasnenud loomulikult mingit rõõmu.
Viimaks jäin mõtisklema, kui depressiivne on kogu meie ühiskond tervikuna, alates naabritele ohtlikest joomatõves politseinikest ja lõpetades poliitikutega, kes on kaotanud sidemed reaalse eluga.
Näitlejad esitasid oma tegelaskujude monolooge suurepäraselt, aga mina jäin kahtlema, kas maksab töönädala lõpus vaadata etendust depressioonist.
Tunnistan, et ei maksa. Klaas head punast veini ja mõne hea sõbra seltskond oleks vaimsele tervisele ilmselgelt palju paremini mõjunud.