Järjejutt "Müügimehe päevik" 1. osa

Laura Pintsel lõõtsutas viimaseid meetreid läbides nagu mõne Skandinaavia panga jooksuürituse hapnikuvõlas harrastussportlane, kes on võtnud eesmärgiks iga hinna eest tasuta Tallinn - Helsingi laevapiletid võita. Ta jõudis moodsa ärikvartali merepoolsel serval laiutava büroohoone juurde täpselt kolmveerand üheksa ja peatus hiigelpeeglit meenutavasse fassaadi peidetud sissepääsu ees, et võtta paar hetke rahunemiseks – hilinemise hirmus värskest lumest läbi kahlamine oli naise põsed õhetama ajanud ja pulsi üles löönud.

„Issand, Issand, Issand, tee nii, et ma ei hakkaks higistama!“

Siin, kõigest kümneminutilise kiirkõnni kaugusel kesklinnast, asuski tema uus töökoht, mille saamiseks oli vaja läbida poolteist kuud vältav värbamiskadalipp. Sada kakskümmend kuus inimest ühele kohale ei jätnud esmapilgul palju läbilöögivõimalusi, kuid ootusärevate päevade möödudes, vestluste ja testide järel, muutus kandideerijate ring üha ahtamaks, kuni ühel päeval saabus meilile suurepärane teade: „Olete osutunud valituks.“.

Laura oli uut väljakutset väikeriigi mõistes kaunis pirakas, põhjamaiste välisomanikega ning paarisaja töötajaga meediakontsernis ihaldanud juba pikemat aega, vähemalt paar viimast aastat.

Liikusid jutud, et tegemist oli töötajasõbraliku käitisega, kus hinnati igaühe personaalset panust ja kus valitses üksteist igati toetav, sõbralikult töine õhkkond.

Räägiti sedagi, et palgad olid selles firmas keskmisest kõrgemad ja lisatasud ning boonused tulemusliku töö eest laienesid kõigile, alates koristajast ja lõpetades peadirektoriga.

Ja mis peamine, Laura vajas kindlapiirilist stabiilset tööd peresõbralikus ettevõttes, sest tal oli saanud karjääri tegemisest kõrini – ametialane rühkimine ja bioloogilise kella üha valjenev tiksumine olid asendunud selge otsusega võtta tempot maha, luua perekond või leida vähemalt lähedane sõber, kellega oleks võimalik rõõme ja muresid jagada.

Suurtes kontorites võis isegi magavale kassile mõni hiir kompu poisi näol suhu joosta. Nõnda vähemasti oli juhtunud sõbranna Katiga pangas ja Signega rahandusministeeriumis.

Uus tööandja müügiosakonna juhi Ester Kilu esindatud isikus oli palunud tulla kella üheksaks, koosoleku alguseks, aga Laural läks uni vastsele töökohale mõeldes kaunis varakult ära ja nii pidas ta igaks juhuks targemaks jätta väike ajavaru. Korrektsust hindava ja veidi ebauskliku inimesena ei soovinud ta kohe esimesel tööpäeval kontorisse hilineda, pidades seda halvaks endeks, mis võis tulevikku negatiivselt mõjutada.

Naine hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, trampis jalgadega suurema lume saabaste küljest lahti ning kadus hetk hiljem büroohoone pöördukse vahele.

Pikk, brünett, pisut täidlane ja silmipimestavalt valgete, sajaprotsendiliselt hambuvate hammastega sekretärineiu tervitas uustulnukat laua tagant. Õpitud naeratusega palus ta hetke oodata, kuni proua Kilu ülakorruselt peadirektori juurest nõupidamiselt naaseb.

„Härra Kotovil oli temaga üks väga pakiline asi arutada. Võib-olla kohvi? Või teed?“ küsis sekretär.

„Tänan, ei! Mul on hommikukohvi juba joodud.“

„Ehk soovite siis lugeda värskeid ajalehti-ajakirju?“

„Ma parem istun ja ootan niisama.“

Laural oli allpool rindu veidi õõnes, pisut iiveldama ajav tunne. Ilmselt ärevusest. Ta nööpis mantli lahti, harutas salli kaelast ja toetas end sirgeselgselt diivaninurgale, kust temast mõne minuti jooksul terve salk uudishimulikke nägusid möödus – naistel pilk nagu kriminaalpolitsei uurijatel, meestel nagu kaupa hindavatel ostujuhtidel.

Viimaks saabus juuksejuurteni õhetav Ester Kilu, lükkas klaasukse hooga pärani ja prahvatas sekretäri suunas: „Vana kuradi sokk! Jälle pole rahul! Või tema ei näe sädet müügimeeste silmis! Ora tagumikus ja säde silmis – see pole võimalik!“

Nähes uut töötajat, kohmetus Kilu silmnähtavalt, manas viivuks näole virila naeratuse ja paristas kiirelt: „Tere Laura, sind ma ootasingi, jõudsid just õigeks ajaks, pane mantel garderoobi puu peale, ma tutvustan sind koosolekul tulevastele kolleegidele ja siis näitan, kus sinu töökoht saab olema.“