Kuidas ma ühest pardist kaks rooga sain

Kõige parem part on mahlane grillkana.

Käisin Selveris jahil ja tulistasin endale ühe madala hinnaga lehvitava pardi. Pean tunnistama, et kuigi olen keskmisest kõvem kodukokk, ei ole ma ise tervet parti kunagi küpsetada proovinud ja kuigi lähenen kokkamisele loominguliselt, ei saanud seekord oma vaistu usaldada. Sellepärast tuulasin Google põhjatus kokaraamatus ja tegin mõned tähelepanekud.

Esiteks, part on üks vintske tiivuline, mis tahab tervena kaua küpsetamist ja temaga on parasjagu mängimist, kuna küpsemise ajal peab teda kastma ja aeg-ajalt sularasva eemaldama.

Teiseks, isegi kui olete lindu korralikult küpsetanud, võib ta jääda vintskeks ja te ei saa peale rinnafilee ning koibade linnust suurt midagi kätte.

Sellepärast eelistavad paljud parti hoopis koos aedviljadega suures haudepotis hautada – lükkad ahju ja võtad välja, kui liha on luude küljest lahti.

Otsustasin siiski küpsetamise kasuks. Alustuseks valasin linnu keeva veega üle – see tõmbab naha selliseks tihkeks. Seejärel torkasin naha sisse väikeseid augukesi (et rasv paremini välja pääseks), toppisin kõhtu tükeldatud õunad, mis olid maitsestatud mee, vähese soola ja rosmariiniga.

Siis sulgesin tikkudega avad ja hõõrusin parti üleni vähese õli, meresoola, pipra ja rosmariini seguga ning panin selle kõik 180-kraadisesse praeahju.

Ca 40 minuti pärast võtsin linnu ahjust ja eemaldasin rasva, mida oli tekkinud väike kausitäis. Samal ajal kastsin parti sellesama kuuma rasvaga.

Kordasin sama operatsiooni veel umbes poole tunni pärast.

Kokku oli lind ahjus kaks ja pool tundi. Tulemuseks väga kena kuldpruuni väljanägemisega linnuke, aga süües vintske ja terve suur rümp jäi järele.

Mõtlesin siis, et mida kuradit, milleks selline raiskamine? Ja siis meenus üks Jamie Oliveri kokasaade, kus ta ütles, et küpsetatud linnu rümbast saab väga hea puljongi.

Lükkasin siis kondid koos ülejäänud kraamiga potti. Minu stammpuljongi keetmiseks läheb alati vaja veel loorberit, terapipart, porgandit, sellerivart või juursellerit, sibulat, paar küüslauguküünt, peterselli, pisut soola ja suhkrut.

Lasin sellel värgil siis paar tundi podiseda ja järgmisel päeval keetsin saadud puljongiga valmis enam-vähem traditsioonilise borši.

Selline oli siis pardi saatus, aga saadud õppetunni võib kokku võtta mõttega, et kõige parem part on üks mahlane grillkana.