Saame Keski, saame Trumpi ja saame Kremli?

„Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk punane, otse meie aknasse.“ – Katkend malevalaulust.

Kuigi Eesti arengu piduriks saanud Reformierakonna valitsus on peamiselt tänu reformarite oma naba imetlemisele, peaministri arrogantsusele ning kommunistidele sarnasele partokraatia kummardamisele viimaks kummuli, on raske olla kogu südamest rõõmus. Seisame valikute ees, mis esmapilgul ei tundu väga head ja piltlikult öeldes oleme kolistamas ühest solgipangest teise.

Oleme saamas riigi etteotsa Keskerakondlikku valitsust ja saime liitlaste presidendiks Donald Trumpi – mõlemad on Kremlile väga mokkamööda arengud.

Keski parketikõlbulikkus on tekkinud liiga kiiresti, lausa üleöö. Savisaar oli nagu karupunn, mis erakonna pärasoolest hooga välja lendas, paine all olnud organismi enesetunde heaks tegi ning naeratuse näole tõi. Sellest naeratusest lasevad end nüüd pimestada nii sotsid kui IRL, aga pidage hoogu! Kas Keskerakonna leping Venemaa võimuparteiga, isegi kui see on külmutatud, ei tähenda tõesti mitte midagi? Kas need loendamatud korruptsiooniskandaalid ja segased rahaasjad olid kõigest pullisitt? Kas meil üldse enam mitte mingisugused põhimõtted ei kehti?

Äsja USA presidendiks valitud Trump on aga teinud murelikuks välis- ja julgeolekupoliitiliste seiskohtade puudumise pärast, pannes siiski kahtluse alla NATO tuleviku praegusel kujul. Tema on vanakooli ärimees ja teeb diile ning kindlasti kibeleb ta Moskvaga käsi lööma, et maailm mõneks ajaks ära jagada.

Aga võib-olla on see hea, et Keskerakond just nüüd valitsuse moodustab – kui Trump Putiniga diili teeb ja meid koos Euroopaga Vene mõjusfääri jätab, siis on meil nii-öelda oma mehed Havannas.

Lõpuks võib kõike ka lihtsalt huumoriga võtta nagu säutsus sotsiaalmeedias Mart Juur: „Vaene Trump ei tea veel, et tal tuleb kohtuda Jüri Rattaga.“.