Valitsused tulevad ja lähevad aga õnn ei kao

Jäin eile mõtisklema selle üle, kas oleks võimalik elada nii, et ükskõik, mis jama seal Toompeal ka ei toimu, ei sega ega mõjuta see olulisel määral igapäevast kulgemist.

Kas on olemas sellist elutervet mudelit, et poliitikute igasugused tõmblused maksudega ja ka muudel aladel ei läheks eraisikule kuidagi korda?

Kas saaks üldse ignoreerida ühiskonnakorda või valitsust, mis sulle ei meeldi, aga samas sellel maal edasi elada?

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ikka jõudsin oma arutlustega tupikteele.

Ettevõtjatel end kehtivast süsteemist väljapoole asetada on võimatu.

Noored pered – kodulaenud, vanemapalk ja lastetoetused seovad pikkadeks aastateks.

Pensionärid – oma igapäevase leivapalukese eluaegse rügamise eest peab kuskilt saama.

Peale selle on ravisüsteem Eestis taoline, et sul pole mingeid valikuid.

Kõige vabamad on riigi puudutusest vist kodutud, aga needki sõltuvad pakendiaktsiisist jms. Lõppude lõpuks pole paadi all elamisest ka mingit rõõmu.

Siiski on olemas mingi variant suhteliselt iseseisvaks, riigivabaks eluks. See oleks taastuvenergiat kasutav ökotalu kuskil ääremaal, kus maamaks on madal ja kõike on võimalik ise kasvatada. Sellises kohas elades saaks vist küll sõpru üllatada repliigiga „Taavi Rõivas on jälle peaminister? Oi, ma ei teadnudki!“