esmaspäev, 5. detsember 2016

Kas anda inimestele teine ja kolmas või isegi neljas võimalus?

Maaeluminister Martin Repinski saaga on ühelt poolt humoorikas, aga teisalt paneb mõtlema sellele, kui tolerantsed ja andestavad me üksteise suhtes üldse oleme ja kas ühiskonnas välja kujunenud (õigus)normide rikkujale tuleks anda võimalus vigu parandada ning end uuesti tõestada või mitte.
Portaalide kommentaariumites ja sotsiaalmeedias pääsevad võidule muidugi nende arvamused, kes leiavad, et elus millegi vastu eksinud inimesed, eriti avaliku elu tegelased, tuleks maa sisse tampida või põlema panna.
Tavaliselt on need seisukohad kibestumisest, olmestressist ja emotsioonidest kantud ning ei oma reaalsusega mingit pistmist. Usun, et igaüks meist on selles mõttes patustanud ja mõne inimese enne hukka mõistnud, kui asja tegeliku tuumani jõutakse. Aitab see ju lihtsasti oma isiklikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale viia ning auru välja lasta.
Kui arutelud või mõtted liiga kuumaks lähevad, siis üritan vahel endalt küsida, kas kas ma sooviks, et mind, minu lähedasi või sõpru tehtud vigade pärast avalikkuse ees risti löödaks. Muidugi ei soovi ja arvan, et mitte keegi ei soovi. Inimene on oma olemuselt ju üdini ekslik ja jamasid võib tekkida igaühel.
Siin on ainult üks aga – kui oled eksinud, siis julge seda tunnistada ja vabandada ning oma eksimus heastada. See ei ole alati sugugi lihtne ja võtab vahel kaua aega ning nõuab julgust ja teatud sisemist küpsust, mida paljudel kahjuks ei teki kõrge eani.
Nii satuvadki avalikesse ametitesse inimesed, kes lasevad end materdada selle pärast, et neil pole vaprust oma vigu tunnistada, vabandada ja sellega uut võimalust paluda.
Täna tundub, et Repinski enam nende hulka ei kuulu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!