Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)

Kui Kitse-Martin oli tuhatnelja minema jooksnud, ohkasid kõik kergendunult.

„Oli seda kõike nüüd vaja?“ küsis Mendi-Andres Püha Jürilt etteheitvalt. „Oleksid sa mind taustauuringute osas kuulanud, poleks me nii palju aega selle kitsekarjuse peale kulutanud. Nüüd on varsti juba jõulud ukse ees, aga me pole mitte kuhugi omadega jõudnud.“

„Ma püüan ikka rohkem nagu heaga …,“ kogeles Püha Jüri.

„Ega kelmil pole vahet, kas hea või halvaga, too kasutab mõlemad võimalused enda kasuks ära,“ lausus Taibu-Sven. „Ma olin ükskord seal seitsme mäe ja mere taga Brüsselis ja üks tüüp tegi tänaval sellist topsidega mängu, et käskis ära arvata, millise topsi all münt peidus on. Mul oli hinges võidutunne ja andsin talle Eesti Panga hõbemündi. Ning kujutage ette, ta pettis selle minult välja – ühegi topsi all ei olnud enam raha. Palusin heaga ja ähvardasin sõjaga, aga ilma ma sellest jäingi.“

„Kui on lollil palju raha, siis ta mängib selle maha!“ riimistas Riimi-Marko.

„Sina ei tule mind lolliks tembeldama,“ vihastas Taibu-Sven. „Mul on kirimälumängus kolmas järk!“

„Kõva sõna!“ kiitis Saare-Ints. „Sport – see on peaaegu kultuur!“

Äkitselt kostus põõsastest hirmsat raginat ja sealt  astus välja täiesti laitmatu taustaga mees, nimbus ümber pea.

„Halloo kosmos – kes sina oled?“ küsis Paragrahvi-Ummi.

„Mina olen Tamme-Tarts. Mind võluti teie juurde Kitse-Martinit asendama.“

„Kitse-Martinit ei saa küll keegi asendada. Tema oli nii integreeritud tüüp,“ sõnas Korbi-Miša.

„Sa tunnista kohe oma jamad üles, siis on pärast kergem,“ nõudis Ema Mailis.

„Noh, ükskord puhusin kolmandas klassis ühe konna täis …“

„See nüüd ka mõni patt,“ turtsatas Lausmaa-Kaia. „Ma olen isegi hobuseid täis puhunud. Kui viimaks punni ette saad, käib pea nii ringi, et …“

Ülejäänud jäid Kaiat hirmunult jõllitama.

„Kas sa naisi oled ka täis puhunud?“ katkestas Lihtsalt Jevgeni piinliku vaikuse.

Tamme-Tarts punastas.

„Kohe näha, et süütu mees!“ rõõmustas Musta-Kadri. „Võid meiega ühineda! Läheme üksikule mäele lohe Reffi tümitama.“

„Jajah, ma tean, mind on instrueeritud,“ lausus Tamme-Tarts.

„Kes instrueeris?“ küsis Mendi-Andres järsult.

„Võlur Savihall.“

„Sa nägid Savihalli? Kus?“ oli Püha Jüri üllatunud. „Meile pole ta oma nägu tükil ajal näidanud.“

„Unes nägin,“ vastas Tamme-Tarts. „Savihall tuli ja ütles: „Tõuse üles mees ja sära! Käes on sinu elu võimalus!“

„See on tema moodi küll,“ kinnitas Ema Mailis. „Mind külastas ta ka unenägudes teatud regulaarusega, enne kui ma lapsed sain. Karjus muudkui, et tõuse ja sära! Tõuse ja sära! Vahepeal läks lausa nii tüütuks, et pidin küüslauku ja pihlakaid magamistuppa riputama, et rahu saada.“

„Mõnel ikka vedas,“ pobises Musta-Kadri. „Minu jaoks on võlur Savihall olnud lihtsalt isa sõber.“

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)
Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Püha Jüri võitlused