Kuigi valitsus raporteerib, et haldusreformi esimene etapp
on õnnestunud suurepäraselt, näitab protsessi pimedam pool, et paljudes
maapiirkondades on tõesti viimnepäev käes, kuna ajud on maalt lahkunud ja
kohalikku võimu esindavad gängid teevad rahva arvamusega, mis aga pähe tuleb.
Selle tõestuseks võib nimetada kümneid valdu, kus vallavanem
või volikogu panevad hullu ja üritavad möödapääsmatutele muutustele vastu
seista sellega, et keelduvad teiste omavalitsustega liitumast või siis üritavad
isiklikul pinnal kasulikke liitumisleppeid sõlmida. Mõnus on olla ju oma 800
pealise lambakarja kunn, ühe jalaga riigi palgal ja teise jalaga oma isiklikus
äris. Ma olen päris kindel, et see, mida KAPO on kohalikest omavalitsustest
leidnud ja mida korruptsiooniks võib pidada, on kõigest jäämäe tipp. Rehepapid oskavad väga hästi oma lehma lellepoegadega kasulikke skeeme maskeerida.
Ja mis seal salata, ka haldusreformi pooldajate ridades
kobrutab täielikku lollust. Kui vaadata, milliseid piire veetakse ja
millistele nimedele mõned uued vallad pretendeerivad, tuleb ahastus peale – kas
me tõesti pole kolhooside loomise tasemest vahepeal kõrgemale kasvanud? Öelge
mulle palun kohalikud volinikud, mis nimi on Kehtnakandi vald või mis surrogaat
on tulevane Paide linn, mis hakkab osaliselt koosnema küladest?
Paljudes piirkondades hävitatakse reformi üle jala tehes rahva
ajalooline mälu ja asemele sünnib tõeline haldusgräpp. Kõike seda sellepärast,
et ühed ei taha ja teised on lihtsalt lollid.
Ühte Eesti piirkonda kutsutakse Lollidemaaks, äkki tahaks
keegi selle oma valla nimeks võtta, tõmbaks vähemalt turiste ja irvhambaid
ligi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!