kolmapäev, 8. märts 2017

Palju õnne naistepäevaks nõukogude naistele ja meestele! (Tasuta nostalgialaks)

See oli kaugel nõuka aal, kui naisi peeti meie maal
vaid meeles aastas korra.
Ei hinnatud siis emadust, ei naiselikku kaunidust,
vaid lugu peeti korrast,
kus naine elas nagu mees – ta metsas ehitas raudteed
või oli tegev traktorist või hoopis lüpsimasinist
ehk pehmelt öeldes oma vunts, kes mehed jättis jäiseks,
sest reeglites ei eksitud ja sõbraga ei seksitud,
vaid jäädi jäärapäiseks.

Siis naise elu valdavalt meil kulges kittelkleidis
ja Kommunaari kingadega enamik õnne leidis.
Ei tulnud seepi telekast, vaid seda tõid talongid,
Ja korterid – need olid justkui väiksed vangikongid,
kus sooja vett ei olnud suvel, külma aga talvel,
kus naaber rahvamalevast võis olla tihti valvel.
Seal naabrimehestki ei olnud kuigi palju tolku,
kui selgus tõsiasi, et oma mees on molkus.

Siis naise ridikülis oli üsna vähe keemiat,
sest bodyshoppe ju ei olnud ja harva anti preemiat.
Ent ühte sorti kurginäovett leidus peeglil alati
ja Orto kreemi krohvimiseks kilodega valati.
Ja huulepuna sügiseti keldritesse veeti –
kui häda käes, siis loomulikult kasutati peeti.

Eks muret oli kõigega, mis pääl- ja allpool vööd.
Ei olnud saada sisepesu enam peale tööd,
Ei olnud miskit toppida ka sisepesu alla,
kui kuu tuli ihu puhastuseks taevaservalt alla.
Siis hädaorust pääsemiseks kasutati vatti,
ja riidest taskurätikuisse puristati tatti.

Eks olnud nõuka ajal sekski kindel tabu,
see paljudele koju jõudis avameelses raamatus,
kuid tollal lihtsalt nautimine tundus täitsa jabur
ja kõikjal võimust võttis üleriiklik saamatus.
Kui siiski vahel õnnestuski voodis teha pulli,
siis enne juustest tuli eemaldada rullid.

Kuid polnud halba ilma heata meil ka siis
kui defitsiidi saabumine öösel une viis.
Ei olnud vaja nõnda kramplikult raseerida,
kui säärtel taeva poole turritasid karvad
või ujukate vahelt paistis puhmakaid –
see oli loomulik ja silma häiris harva.

Ei olnud kuskil kaanepildil näha pornostaare,
vaid noorte naiste unelmates püsis Juhan Aare
ja vanematel alatihti tundus üsna küütlev
üks hallipäine kommunist, kel nimeks Arnold Rüütel.

Jah, nõukaaja naise elu oli päris võigas,
see vahel nutma ajas nagu mädarõigas,
kuid ärgem unustagem – hullem oli meestel,
kes pidid nõukaajal täitma naiste soove –
see oli olukord, mis külvas suisa õudu,
seepärast mehed, naistepäeval,


 Naistepäeva tradistsioonile maailmas panid XX sajandi algul aluse naiskommunistid Roza Luxemburg ja Clara Zetkin. Kõige tänulikumad on neile lillemüüjad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!